Kriitika puudumine on toonud stagnatsiooni

Mingis mõttes sarnaneb praegune Eesti ühiskond 1980ndate alguse NLiiduga. Kus siis oli ühiskonna kriitika pea olematu, ülikoolides olid kinni pandud koguni sotsiaalteaduskonnad, mis uurisid avalikku arvamust. Kiusati taga nn teisitimõtlejaid ja paljusid kirjanikke, kelle teosed levisid põranda all. Levinud oli kriitika tembeldamine ohtliku välisvaenlase propagandaks ning kõiki kritiseerijaid vaadati kui rahvavaenlasi, kes ihkavad oma kodumaa hukku. Kriitika puudumine tõi omakorda kaasa stagnatsiooni, kuna mitte keegi ei julgenud enam tähelepanu pöörata ühiskonna tegelikele probleemidele, mis oli plaanimajandusest tingitud majanduse kokkuvarisemine ning üheparteisüsteemi kriis. Samuti lämmatas igasuguse kriitika vastane võitlus initsiatiivi, keegi ei julgenud enam välja tulla uuenduslike ideedega, kuna seegi võidi tembeldada rahvavaenulikuks. Käibele tuli väljend: initsiatiiv on karistatav. Ometi on initsiatiiv olnud aegade hämarusest see hoob, mis on inimkonda edasi viinud. Initsiatiivi puudumine omakorda toonud kaasa ühiskonna kängumise.

Kas ei tule tuttav ette?! Ka Eestis tembeldatakse kõik kriitikud, kes midagi julgevad välja öelda, rahvavaenlasteks, või suisa Kremli käsilasteks ja keda hakkab jälitama ning pealt kuulama Kapo. Võimuliidu poliitilisi vastaseid tehakse maha, kasutades selleks valitsuse käsutuses olevat riigi ressurssi. Ainuõigeks on kuulutatud vaid üksainus poliitika ning üksainus mõtlemine, kõiki kõrvalekaldujaid peetakse kui mitte vaenlase käsilasteks siis vähemalt vaenlase kasuks tegutsejateks. Valitsus on suutnud samamoodi mõtlema panna ka meedia, mis on kaotanud igasuguse kriitikameele ning kiidab takka igale valitsuse otsusele, kartusest, et vastasel korral võib Eesti kaotada oma iseseisvuse, kuigi Eestist on saanud NATO ja Euroopa Liidu liige, millega seoses on eesti rahvas toonud ohvreid just selleks, et kindlustada iseseisvust ning võimaldada elada ilma pidevalt vaenlast otsimata ja kartmata. Ent nüüd, kus Eesti iseseisvus peaks olema kindlam kui kunagi varem, levitab valitsus nägemust, et Eesti isesesivus ripub ikka juuksekarva otsas. Mis hoiab inimesi samasuguses hirmu-õhkkonnas, nagu oli omane ka NLiidus 1980ndatel, kus jäi mulje, et vaenlane luurab iga põõsa taga ning sepitseb kodumaa õõnestamist. Sellises olukorras on loomulik, et inimesed on hirmul ja ei julge kõvasti rääkida ega midagi ette võtta, istuvad vaikselt oma säästude otsas ja hoiavad hinge kinni. Sest olukorras, kus vaenlane võib kohe-kohe maale tulla ning kõik ära võtta, pole ju mõtet investeerida mingisse ettevõtlusse. Kui pole teada, mis Eestist üldse saab.

Loomulikult on see šokk neile inimestele, kes lootsid, et Eestist saab normaalne Euroopa riik selles mõttes, et siin mitte ainult ei eksiteeri, vaid ka kaitstakse selliseid demokraatlikule ühiskonnale omaseid väärtusi nagu arvamuste ja mõtete, religiooni vabadus ning rahvusliku ning rassilise diskriminiseerimise puudumine. Tegelikkus on hoopis vastupidine, ning mis kõige absurdsem, selle asemel, et lahkuksid, või meelitataks lahkuma siia kunagi saabunud venekeelsed inimesed, sunnitakse lahkuma eestlasi, kes olude sunnil peavad asuma elama teistesse riikidesse ning suure tõenäosusega enam Eestisse elama ei naase. Eesti riik sarnaneb oma Euroopa kolleegidega vaid selle poolest, et siin tegutseb parlament ja valitsus ning ametisse pannakse president. Kõik muu on aga puudu. Eestis puudub täiesti arvamuste vabaduse kaitse. Näiteks blogijad, kes demokraatia lipulaevas USAs on samamoodi kaitstud nagu ajakirjandusväljaanded, on Eestis jäetud täiesti saatuse hooleks. Kelle kodusid otsitakse läbi ja parastatakse veel takkaotsa. Niisamamoodi kiusatakse lausa riiklikul tasemel taga neid, kes avaldavad arvamusi, mis lähevad ametlikust joonest lahku. Selline arvamuste paljusus, mis peaks demokraatlikus ühiskonnas olema kaitstud kui kõige suurem vara, olulisem kui presidendi institutsioon, on Eestis jäänud ilma igasuguse kaitseta. Mistõttu on üha sagedasemad juhtumid, kus inimesi võetakse vastutusele ja kuulatakse üle puhtalt nende arvamuste või veendumuste pärast ning välisriikide kodanikke, kes julgevad Eesti valitsuse suhtes kriitiliselt arvamust avaldada, ei lasta karistuseks lihtsalt maale.

Rääkimata vabadusest meelt avaldada. Igasugune meeleavaldus tembeldatakse juba eos riigivastaseks teoks ning selles osalejad pannakse vangi, umbes nagu sada aastat tagasi, kui demokraatlikud väärtused Euroopas alles kanda kinnitasid.

Mis mind kummastama paneb, on see, et sellised demokraatlikud maad kui ütleme USA või siis Põhjamaad vaatavad seda kõike pealt, nii Eestis kui ka Lätis, kus demokraatlikke väärtusi samamoodi jalge alla tallatakse, ning nii vaikides kiidetakse justkui kõik heaks. Ma ei saa aru, miks on see nii, kas tõesti usutakse, et nõnda jätkates suudab Eesti jätkuvalt säilitada oma nö imelapse positsiooni?! Kuigi kõik näevad, et see nii pole. Läti, mis imiteeris Eesti majandusmudelit, on praegu omadega täiesti pees. Ning Gruusia, mis kopeeris poliitilist mudelit, on kaotanud igasuguse tõsiseltvõetavuse, on muutunud maailmapoliitikas kahetsusväärseks "juhtumiks". Eesti "ime" on olnud teistest parem võimekus ehitada Potjomkini küla, mille fassaad on võõbatud küll ilusaks, ent mille sisemus on läbinisti mäda, millele on juhtinud tähelepanu Eesti olusid hästi tundev Soome ajakirjanik Sami Lotila. Ka eurotsooniga liitumise protsess on puhas potjomkinlus, kus vajalikud numbrid lihtsalt mehaaniliselt kokku aetakse, mõtlemata tagajärgedele, näiteks sellele, et Eestis saab peagi olema Euroopa kõige kallim toit, elekter ja autokütus, kuigi inimeste sissetulekud on ühed väiksemad. Eesti traagika on see, et see potjomkinlus ei avaldu kõigepealt mitte Eestis, vaid neis maades, mis on suurte lootustega Eestist eeskuju võtnud, ent mis on selle tõttu ebaõnnestunud.