Kuidas me neljapäeval Tartus käisime

Käisime neljapäeval, 22. aprillil Tartus ja sattusime jälle oma vanasse armsasse Creppi. Kus me 2005. aastal kohtusime. Ja olime väga rõõmsad, et aastad on küll vahepeal mööda läinud, aga vähemasti Crepp ei ole muutunud. Niisama mõnus oli seal istuda nagu viis aastat tagasi.

Ahjaa, kohv on seal kõvasti paremaks läinud. On palju maitsvam ja kangem. Menüü on enam-vähem sama, mis ongi hea. Meie sõime praemuna tomati, kurgi ja lehtsalatiga (minu eritellimus). Mina jõin head kanget kohvi ja Inno teed.

Neljapäev, 22. aprill oli ka minu isakese sünnipäev. Kuna ma jälestan sõna „sünniaastapäev", siis ütlen ikka sünnipäev. Vahet pole, kas inimene on surnud või mitte, tal on sünnipäev. Ja minu isa ei ole minu silmis niikuinii surnud.

Mis muud Tartus tegime? Käisime Maamessil. Seal oli ka lihaveiste näitus, kes olid nii armsad, et mul oli jube hea meel, et ma enam liha ei söö. Tõesti hea meel. Kalasid vaadates ei teki mul kunagi tunnet, et oi, kui armsad kalad, aga lehmade seltsis muutun ma alati härdaks. Neil on nii ilusad silmad ja nii pehme karv, et ma ei saa aru, kuidas on võimalik neid süüa seda pärast kibedasti kahetsemata. Mina igatahes kahetsen iga söödud jamonit (ok, te saate ju aru, et ma vähe viskan villast siin ;)).

Hästi palju oli messil eestimaiseid mahetootjaid, keda sai Võru lehe jaoks intervjueeritud. Näiteks Marjamaa talu teeb uskumatult maitsvaid mahlu (mulle maitseb mustika oma) ning Bio Berry'l on hästi maitsev säilitusaineteta astelpajumoos. Nopri Talumeierei teeb väga head parmesanijuustu ning Kõlleste kommimeistritel, kes nüüd Võrru kolinud, on suur sortiment superhäid šokse. Minu lemmikud on taruvaigu- ja kadakamarjašokolaad. Kes veel pole messil käinud, saab sinna veel täna minna. Mina sain küll väga palju targemaks.

Nüüd, kus ma enam alaliselt Tartus ei ela, on juhtunud huvitav asi. Tartu on mulle palju armsamaks saanud. Ma ei tea, kas põhjus on ses, et muutunud on Tartu või muutunud olen ma ise (kahtlustan viimast :)), igal juhul on jälle tore seal aeg-ajalt käia ning vanad näod üle vaadata. Avastasime Rüütli tänavalt ka uue kohviku nimega Kohvipaus, kus trehvasime lastekirjanikku ja vana tuttavat naklast Mika Keräneni. Mika tuli sinna salatit sööma, need pidid seal jube head olema. Nii et minge avastage uut kohvikut, mis olla ainult kaks kuud lahti olnud. Sealt saate muide ka Mika raamatut osta.

Meie aga... meie toimetame siin Võromaal vaikselt edasi. Muide, kas te olete aknast välja vaadanud? Lund sajab!