Millal Pomerants Bäckmanile õlled välja teeb?

Tänase päeva naljakaim uudis tuli Delfist ning oli peakirjaga: "Keskerakondlane nimetas ministrit lolliks". Tegu siis Keski peasekretäri Priit Toobaliga, kes ütles "lollim andis järele", pidades "lolli" all silmas sotsminister Hanno Pevkuri.

Mulle meeldib Toobal, sest tal on huumorimeelt. Kui tabav märkus! Ministrid on alati lollid. Või vähemasti paistavad lollina, sest erinevalt opositsioonist, mis teeb teravmeelset kriitikat ning tallub valitsuse konnasilmadel, tegeleb valitsus peaasjalikult vaid enese imetlemisega ning valitsuse liikmetel ei ole mitte mingisugust huumorimeelt. Kui sa viskad nalja, siis ta jääb sind lolli näoga, mokk töllakil vahtima. Opositsioon on enamasti alati heatujuline. Kui valitsuse liige teeb nalja, siis ta ironiseerib. Paneb niiütelda ära. Sellist mõnusat vabanenud nalja ei tee ta kunagi. No millal Ansip viimati nalja tegi? Isegi ta suu ei veni enam naeratuseks, sest ta ei ole nii kaua aega loomulikult naeratanud.

Ilmselt on asi ses, et valitsuse liikmed ei saa end mitte yhekski hetkeks lõdvaks lasta. Ning peavad olema alati valvel. Sest iga hetk võib juhtuda nõnda, et keegi üritab parasjagu sinu selja taga võimupööret ning parem olla ettevaatlik, kui jääda lolliks, on ju nii?

Seepärast on ka üsna arusaadav, miks Rein Lang ajakirjanikega sõdides nii lollina paistis. Ajakirjanikud ju kangutasid Langi, tahtsid talle sule sappa pista. Ja kuna Lang oli ametis enese positsioonide kaitsmise ja tagala kindlustamise, siis ta ei saanud end hetkekski lõdvaks lasta ning oli kogu aeg närviline ja krampis. Endisest lahedast-muhedast ajakirjanikust polnud enam jälgegi järel.

See on valitsuse traagika. Kuna ministrid ei suuda end hetkekski lõdvaks lasta, vabaneda, siis nad ei mõju seksikalt ja neid ei valita tagasi. Jürgen Ligi on inimesena on tore ja teravmeelne, aga rahandusminister Ligi on väike tige vanamees. Marko Pomerants on inimesena tore ja ümmargune värsisepp, aga ministrina talumatu maniakk, kes peab vajalikuks vaimukatele soome teadlastele maaletulekukeeldusid kehtestada.

Ma juba ootan, et Reformierakond ja IRL opositsiooni kukuks. Mitte et mul oleks midagi nende vastu.  Aga ma tahaks näha sellist Langi, kes naerab südamest, ja sellist Ligi, kes saab naljast aru. Samuti oleks äraütlemata vahva kohata sellist Pomerantsi, kes teeks heal meelel Johan Bäckmanile mõnes Talna kõrtsus kannu õlut välja ning arutleks Max Reva ja Dimka Linteriga Eesti ajaloo põhiprobleemide üle - mõnusalt, vabanenult, eelarvamustevabalt.

Poliitikud ei erine üksteisest. Mõningasi erinevusi on erakondade asjaajamiskultuuris. Arusaamine eetikast on aga täpselt üks ja seesama. Poliitikul ei ole eetikat, selle asemele kasvas juba tükk aega tagasi midagi muud, nii et saage sest valgete ja mustade jõudude nõmedast vastandamisest juba ükskord ometi üle.

Ainus asi, mis poliitikas tore, on see, et ükski inimene ei püsi igavesti võimul. See on ajaloos miljoneid kordi tõestamist leidnud, kuigi mõne eeslid on üritanud sellele vääramatule jõule väljakutseid esitada. Ja seejärel alati perseli kukkunud.

Seega võib olla üsna kindel, et aeg, mil Pomerants Bäckmanile õlled välja teeb, ei ole enam kaugel.