pühapäev, 9. mai 2010

Minu emale, emadepäevaks

Ema,

me ei ole alati sõbrad olnud. Või mis, olgem ausad, on aegu, kus me oleme teineteise peale röökinud ja suisa kaklema läinud, nõnda et isa on pidanud meid lahutama ja lepitama. Ma arvasin varem, et see on sellepärast, et me oleme nii erinevad. Et ma olen isasse ja minus ei ole mitte midagi sinust. Sina olid ju nii temperamnetne, nii sõjakas. Ei jätnud kunagi midagi välja ütlemata ega lasknud kellelgi endast üle astuda.

Aga isa oli leebe. Isa oli rahulik nagu vesi. Kui ma olin sinuga tülitsenud, siis oli nii mõnus minna isa juurde, sest ta rahustas mind hetkega. Sinuga võis aga tüli lahvatada tühisemastki asjast. Mäletad, kuidas sa mind jalgupidi pesema tirisid, kui mina, päev otsa poistega poriloikudes trampinud ja puude otsas turninud koer-tüdruk kella üheteistkümne paiku õhtul koju tulin? Tahtsin siis oma räpaste jalgadega puhaste linade vahele ronida, aga sina lohistasid mind sauna ja pesid vägisi puhtaks. Ai, ma oli vihane. Ja kaebasin muidugi isale, kes ei tõrelenud minuga kunagi.

Aga ma mäletan ka seda, et sa aitasid mul algklassides koolitükke teha ja sinu kannatus oli palju pikem kui isa oma, kes läks närvi enne, kui ma matemaatika, keemia ja füüsika ülesanded selgeks sain. Sina võisid minuga kasvõi kella üheteistkümneni inglise keelt õppida ega tüdinud kordagi. Ma ei osanud seda siis hinnata, aga nüüd on mul neid hetki nii soe meenutada.

Ma tean, et ma olin kärsitu laps. Ma ei viitsinud kunagi järjekorras seista, aga kommi tahtsin alati. Aitäh sulle nende kordade eest, kus sa viitsisid tunde järjekorras seista, et mina kommi süüa saaks.

Ja aitäh, et sa tegid minu eest ära kõik need sallid, tikandid, heegeldused ja muud näputööd, mida tegelikult mina tööõpetuse tundideks valmis tegema pidin (vabandust, tööõpetuse õpetajad!).

Aitäh ka selle eest, et sa hoidsid alles kõik minu luuletused, mille mina oleks ära visanud, ja päästsid pliidi alt ka need tekstid, mille mina olin juba kokku kägardanud.

Ma mäletan meie ühiseid metsajalutuskäike, sinilillede ja pajuokste korjamisi. Et sa oskad teha maailma kõige paremat värskekapsasuppi ja riivitud porgandi salatit.

Aitäh kõigi parandatud riiete eest. Sinust oleks võinud saada suurepärane õmbleja. Või suurepärane juuksur. Ma ei pidanud kunagi juuksuris käima, sest mul olid sina!

Usun, et isagi teeb sulle täna taevas pika pai. Tema on kindlasti rõõmus, et me enam ei tülitse :).

Head emadepäeva, armas emake!

PS Ja ei ole midagi teha, ma olen ikka natuke sinu moodi ka. Ei jäta kunagi midagi välja ütlemata ega lase kellelgi endast üle sõita :)

3 kommentaari:

elektritsaabtasuta.blogspot.com ütles ...

Ilus lugu,ehtne sest elust enesest.
Su vanemad sobisid,üks neist oli pehme ja teine kõva kivi:))


Naksitrallides on hästi öeldud kui kõik päevatööd ära teha siis armastuseks aega ei jäägi.

Anonüümne ütles ...

Ma arvan, et Jüri Pihli türast oleks ikka ka pidanud paar rida poetama. Ja sellest, kui "soojad, siirad ja südamlikud" inimesed on näiteks Savisaar ja Bäckman.

Anonüümne ütles ...

armas, väga armas : )