Reformierakonna edu saladus: tugevad capod

Rääkisin mõni päev tagasi ühe üpris mõjuka reformikaga ning küsisin temalt, mis on Reformierakonna edu saladus. Et kuidas on võimalik, et ajal, mil teised parteid kisklevad nii, et ninast veri väljas, liugleb Ref elegantse kergusega ka üle kõige tormisemate vete.

Sain vastuseks, et Refis on erinevalt teistest erakondadest tugev konkurents, mis tähendab seda, et mitte kedagi ei upitata nö pukki, vaid igaüks peab oma koha küünte ja hammastega välja võitlema. Ning seal, kus teistes erakondades panevad kohaliku võimu paika juhid Tallinnast, kes sõidavad selleks spetsiaalselt kohale, on Refi kohalikele juhtidele antud iseseisvus ning nad saavad enda kehtestamisega ise hakkama.

Võib-olla see ongi põhjus, et ajal, mil teistel erakondadel traagelniidid kärisevad, paistab Ref kui kaljukindlus. Kuna tal ei ole ühtegi nõrka lüli. Need nõrgad lülid olid, Galojan-gate kahjustas Refi mainet üsna tugevasti, aga sellest saadi üle ning ebameeldivast skandaalist ilmselt ka õpiti.

Kesk ei paista ka erilise kärisemisega silma, vähemasti Rahvaliidu, Roheliste ja IRLiga võrreldes. Aga Keski probleem on see, et kohalikud tegijad on nõrgad. Kui läheb lahti rebimine võimu pärast, siis nad ei suuda end kehtestada. See võib aga olla seepärast, et edutatud ei ole kõige paremaid. Või õigemini - konkurentsi ei ole lastud vabaks.

Tahad või ei taha, erakonna edu sõltub suures osas sellest, kui motiveeritud on selle liikmed. Kas pjedestaalile tõstetakse see, kes on kõige tublim, või see, kes on juhil kõige püüdlikumalt talda lakkunud? Kas lojaalsust premeeritakse? Kas on aus sisekonkurents või väiklane sisejalatahapanemine?

Edukas erakond on nagu maffia. Selline, kus on juht ning tema capo'd. Juht ei langeta kõiki otsuseid üksi, vaid peab nõu ka oma capo'dega. Nagu Sopranodes. Iga capo teab, mis on tema ülesanne, ning tal on ka üsna palju otsustusõigust. Ref on selle kontseptsiooni mu arust üsna edukalt omaks võtnud ning kõik töötab. Juhtkond respekteerib kohalikke capo'sid ning mitte kellelgi ei teki kavatsust mässata. Igaühel on jalutusruumi ning tegutsemisvabadust. Motiveeritud ning õiglaselt edutatud capo'd annavad hea meelega osa sissetulekust partei ühiskassasse ning erakonna edu õitseb.

Rahvaliidus, Rohelistes ja IRLis käib aga maffiasõda. Pole selge, kes on juht, ning sellises olukorras ei tea keegi, kellele alluda. Tekib kaos.

Keskis on väga tugev juht, aga pole capo'sid. Ka nii on võimalik, aga sellisel juhul on alati oht, et need, kes tunnevad, et neid ei väärtustata piisavalt ning vaatavad kadedalt, kuis teistes erakondades pingutuste eest premeeritakse ning capo'deks ülendatakse, hüppavad aeg-ajalt üle ning reedavad. Reetmised on sellise mudeli loogikasse sisse kirjutatud.

Igal juhul on nüüd põnev vaadata, milline „maffiaorganisatsioon" eesootavad Riigikogu valimised võidab :)!