Vene identiteedist

Väljavõte IHT veebist.

Üks põnev artikkel vene identiteedist New York Times'i/International Herald Tribune'i veebist. Kus autor, ingliskeelse väljaande Russia Today peatoimetaja Andresi Zolotov kirjeldab vene identiteedi loomist ja selle vastuvõttu välismaal.

Huvipakkuv artikkel sellepoolest, et ka eestlased nii nagu paljud teised endise N Liidu rahvad loovad nüüd uut identiteeti selle vana nõukogude identiteedi asemele, mis on vaikselt ajaloo prügikasti visatud. Venelased on oma identiteeti loomas II ilmasõja ja selles saavutatud võidu pinnale. Mis on ühelt poolt ühisosa kogu kaasaja arenenud maailmaga ja teiselt poolt ka rahva enda poolt heroiseeritud. Mis võttis eriti karmid pöörded 5 aastat tagasi, kui flirditi stalinismi ja kommunismiga, ent mis nüüdseks, nagu autor märgib, on maha rahunenud ja Stalini pildid ning kommunistid on kõrvale jäetud.

Mis on siit õppida Eesti jaoks? Eriti aga seda, et partneritega normaalsete suhete ajamiseks peab neid tundma. On selge, et ajal, kui kogu Venemaa elas läbi II ilmasõja heroiseerimise ja uuesti ümber vaatamise etappi, oli äärmiselt vale lisada omalt poolt õli tulle ning hakata Eestis mälestussambaid eemaldama. See andis oodatule sootuks vastupidise tulemuse ning pigem toetas neostalinistlikke ilminguid nii Eestis kui Venemaal, mis pole sugugi Eesti huvides. Eestis oleks tulnud näha läbi pronkssõduri juures toimuva tagamaad, näiteks presidendivalimiste-eelse kampaania mõju ning asjasse professionaalsemalt suhtuda. Minupärast kutsuda kokku kasvõi II ilmasõja teemaline konverents, sest ka Eesti enda ajaloos on selle sõja koha pealt valgeid laike, näiteks Eesti Leegoni tegevuse lahtiseletamine, mis on jäänud häguseks isegi eestlastele endile, välismaalatest rääkimata. Ent selle asemel, et probleemidele näkku vaadata ja neid lahendada, asuti möllama stalinistlike võtetega. Olgem ausad, niisama süüdlased eesti rahvale nii moraalselt kui materiaalselt palju maksma läinud pronksiöös olid lisaks end purju joonud peamiselt vene keelt rääkivatele noorukitele ka need tähtsad Eesti poliitikud, kes neil päevil otsuseid tegid ja Eesti riigi pealinna märatsejate meelvalda jätsid. Sellised eksimused pole andestatavad, kuna need võivad kaasa tuua saatuslikke tagajärgi kogu rahva jaoks. Ja nagu aeg näitab, pole selliste sündmuste puhul tagantjärele tarkusest midagi kasu, sest tekkinud kahju ei korva keegi. Kogu elu ja areng on kokkuvõttes poliitiliste valikute küsimus. Pronksiöö asemel pidanuks Eestis kehtima juba 2007. aastast peale see euro, mille nimel nüüd eesti rahva verd lastakse.