laupäev, 18. september 2010

Ansip: euro toob stabiilsuse. Ja see on tõsi, kusjuures

Väljavõte estonianfreepress.com veebist.

Peaminister Andrus Ansip ütles välisettevõtete esindajatega kohtudes, et euro toob Eestile stabiilsuse, ja see on tõsi.

Kohvik on juba varem deklareerinud, et ühisraha euro on ainus tõesti kasulik asi, mis Eesti ELiga, selle maailma kõige aeglasemalt areneva bürokraatiaga liitumisest saab. Sest kroon võib küll armas olla, aga paraku peetakse seda väljaspool ikkagi lepaleheks, ütleme siis, et Londonist, Frankfurdist, New Yorgist või Hong Kongist vaadatuna. See on fakt. Ja sisuliselt, kuivõrd kroon on euroga seotud, kehtib euro juba praegu. Milleks teda siis maskeerida? See on umbes sama, kui jahimees liigub metsas ringi, põdra kostüüm seljas. Ja siis on pahane, kui keegi teda põdra pähe kannikasse tulistab. Vabandus, et ta kannab põdra kostüümi, kuna see meeldib teistele metsa-elukatele, on ilmselt väheveenev.

Võib kõlada nilbelt ja limumisena, aga valitsus on tõesti viimase aasta jooksul, eriti viimase poole aasta jooksul teinud tublit tööd. Kuigi valusad otsused pidi tegema juba rahandusminister Ivari Padar, on Jürgen Ligi suutnud jätkata karmi joont ja Eesti sõna otseses mõttes sitast välja toonud. See on VÄGA SUUR SAAVUTUS, eriti võrreldes naabermaa Lätiga, ja selle tähtsust hakatakse mõistma alles aastate pärast. On selge, et otsused pole olnud populaarsed, seda näitab kasvõi rahva ja ajakirjanduse ilkumine euro kallal, ent kui vaadata neid maid, kus rahva raha on töötute vahel laiali lennutatud, pole see tegelikult aidanud olukorda parandada. Neil on lisaks tööpuudusele kaelas veel suur laenu taak, mida peavad maksma lapsed ja veel lapselapsedki. Ka 1940. aasta ja 1940ndate lõpp, kus rahva vara ja raha kõigi "abivajajate" vahel laiali jagati, ei toonud see kokkuvõttes senisest suuremat rikkust. Riik lõi küll kõigile töökohad, aga selline töötegemine muutus üleüldiseks simuleerimiseks ja teiste tagant varastamiseks, mis jätkub veel praeguseni. Lõpuks ei tahtnud enam keegi sellises riigis elada, töötamisest rääkimata. Näiteks Läti riik lennutas inimestele raha lennukiaknast (sorri, selleks pole ilmselt raha, ütleme siis, et bussiaknast), ja pole kuulnud, et lätlased selle eest õnnelikumad oleksid. Vastupidi, seal on tööpuudus veel suurem.

Mis siis aitab? Kõigepealt majanduslik kindlus. Kui ikka riik saab kindla valuuta ja säilitab madalat laenukoormat ning enam-vähem tasakaalus eelarvet, siis on jalad korralikult maas. Ning sellele vundamendile võib mida iganes ehitada. Ühiskonna ehitusmaterjal on inimesed, ning mida haritumad ja laiema silmaringiga nad on, seda arenenum on ühiskond. See seab erilise vastutuse eelkõige rahva poolt valitud saadikutele, et nad teeksid vajalikud otsused hariduse ja kultuuri vallas. Eestist peaks saama maailma kõige kvaliteetsema haridusega ning kõige avarama silmaringiga kodanikega riik. Ajud tuleb Eestisse tagasi tuua, seda ei saa teha ilma rahata ja raha hakkab tulema siis, kui on tagatud majanduslik kindlus - et välismaalt Eestisse naasnud ja siin kodu soetanud pere ei avastaks, et nende investeeringu väärtus on mingi ootamatu devalveerimise tulemusel üleöö näiteks 30% odavnenud. Ajud vajavad kindlust, et nende Eestisse toodud raha esimese tuulepuhanguga tuulde ei lendaks. Ja et nende investeeringud oleks püsivad, selleks vajavad nad keskkonda, kus hinnataks head haridust ja avarat silmaringi. Eestil on eeldused väga head, sest kliima on soodne, siin pole suuri loodusõnnetusi. Ajude tulek hakab omakorda tegema raha ja selle raha paigutamisest tekivad uued töökohad. Nüüd tuleb ainult rahva poolt valitud saadikutel hoolitseda selle eest, et oleks neile ajudele piisavalt ette anda uut ehitusmaterjali: haritud ja laia silmaringiga inimesi. Mis tähendab eelkõige investeeringuid HARIDUSSE, HARIDUSSE ja veelkord HARIDUSSE.

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Ja öpetajate palka vöiks ka tösta!

Anonüümne ütles ...

oioi, eestis on väääga vähe neid õpetajaid, kelle palka võiks tõesti tõsta

Kohvik ütles ...

Siis hakkavad taas õpetajaks need, kes on raha pärast mujale läinud, ent kes võiks ja peaks seda tööd tegema.