Küllap reageerivad paljud välismaale elama läinud eestlased valitsuse hiljutisele üleskutsele "Talendid koju!" umbes selliselt nagu Katrin Lust-Buchanan äsja Delfis. Öeldes, et, hähh, Eesti riigil pole sellist rahagi, et mind tagasi osta!
Lust-Buchanani seisukohta võib suhtuda mitmeti, seda ongi juba kommentaariumis nii maha materdatud kui taevani kiidetud, oleneb, millise nurga alt vaadata. Ent see polegi peamine. Peamine on see, et Lust-Buchanan tundis selles kampaanias ära end (see on siis välismaal hariduse ja töökogemuse saanud spetsialist), ehk see kampaania oli suunatud talle. Nüüd tekib küsimus, kas on mõtet kulutada riigi niigi nappe ressursse Buchanani-suguste meelitamiseks, kui nende väärtushinnangud on sellised, mis ei luba neil niipea veel Eestisse naasta, kui üldse. Pigem leitakse Eesti nii või teisiti üles, nagu näiteks William Vesilind, ning lahkutakse kui ootused ei vasta tegelikkusele, nagu tegi seda samuti William Vesilind. Nüüd miks on vaja neid ootusi jälle üles kruvida, kui reaalsus on ikka selline nagu ta on, masu ja vähese rasvakihi tõttu pigem kehvapoolne.
Küllap tehakse selliseid kampaaniad, kuna midagi muud head ei osata rahaga peale hakata ning valdavalt nõuka-aja kogemusega otsustajatele on kampaaniad tuttavad ja südamelähedased. Nõuka ajal toimus kogu avalik elu kampaania korras: kampaania korras sünnitati (ja sünniti), kampaania korras mindi kooli (trenni, laagrisse), kampaania korras tööle, kampaania korras puhkama, kampaania korras pensionile ja isegi surm saabus, piltlikult öeldes kampaania korras. Ja eks elu Eestis ole jätkuvalt peegeldus Eesti NSVst, ükskõik kui hästi või halvasti seda osatakse maskeerida. Isegi üks tuntuim lahkuja, ja NB! vaatamata ülisuurtele ressurssidele senini mitte naasnu Arvo Pärt tunnistas, et kulub 50 aastat, enne kui Eesti nõuka aja mentaliteedist vabaneb. Üks andekamaid eestlasi, ütleme siis, et talentide talent Arvo Pärt elab seniajani Berliinis. Sest ta tahab saavutada kohe, mitte oodata 50 aastat. Nüüd tekib taas küsimus, miks peaks midagi elus saavutada tahtvad Eestis sündinud noored 50 aastat ootama, kui nad saaksid kohe tegutsema hakata, seda kusagil mujal, kus selleks on paremad tingimused. Ajude, so siis talentide väljavool pole ainult Eesti probleem, see käib ka Soome, Rootsi ja kogu Euroopa Liidu kohta. Tervest Euroopast lähevad kõige andekamad noored edasi USAsse, kus on arenemiseks soodsaimad tingimused. Kus tehakse otsuseid, kust juhitakse kogu maailma poliitikat ja majandust. Eesti riik võib kulutada miljardeid kroone noorte kinnihoidmiseks, aga USA hariduses ja arendustegevuses liikuvate triljonite dollarite vastu ei saa. Eesti riik võib kogu raha letti lüüa, piltlikult öeldes, aga Buchananeid tagasi osta ei jaksa. Ja miks peakski?! Näiteks Soome on kohanenud Euroopa Setumaa rolliga ja nii peaks ka Eesti laskma minna neil, kes lähevad ning hoidma kinni sellest, mis jõukohane. Vastasel korral on oht kõigest ilma jääda.
P.S. Et praegune talendikampaania ei kõmiseks päris õõnsalt, peaks sellega kaasnema midagi "käegakatsutavat", näiteks loomeinimeste tulumaksusoodustus, mida on edukalt praktiseerinud Holland.
4 kommentaari:
Asi on juba nii meeleheitlik, et haritud "põllumehi" peab tagasi ostma? Inimkäitumises valikute tegemine ei määra raha alati kõige otsustavamat rolli. Seda teab iga psühholoog. Määravad sageli kolmandajärguliseks peetavad tegurid, nagu, emotsioonid, HOIAKUD, ühiskondlikud käitumisnormid.
Kui ikka meile on aastaid selgitatud ekspertide poolt, et rahvus, ning riik peab olema AVATUD, mis tähendab ka muuseas seda, et Eesti on vaikselt juppide kaupa rahvusvaheliste suurkorporatsioonide kätte sahkerdatud, rahva käest arvamust küsimata. Ja on lausa kõik tehtud selleks, et vähegi edasipüüdlikumad siit minema kaoksid.
Puudub rahvuslik kasvatus, vene koolide õpilasi viiakse pronkssõduri juurde, aga miks eesti koolide õpilasi ei rivistata näiteks riikliku tähtpäeva puhul Vabaduse platsile? Selleks piisaks vaid haridusministri korraldusest.
Valitsus ja poliitikud on rahvast nii võõrandunud kui vähegi võimalik, elades omaette muinasjutumaailmas. Noortel puuduvad siin vähemadki tulevikuväljavaated ja kui on kadunud juba selline asi nagu KODUTUNNE, siis on asi väga kurjast. JA ärme räägime rahapuudustest. Inimesed on võimelised tegema ka entusiasmi nimel imesid, kui on USK ja lootus paremale tulevikule. Miks meil see vaimustus puudub, see on juba omaette küsimus.
Persse rahvus ja käsukorras kodumaa ja kodurahvuse armastamine.
Ilmselgelt on Ilvesel mingi sugulane või tuttav vaja tagasitulemise rahaga varustada, nii käivad eestis riigi asjad.
Asja teine pool on see, et Eestisse pole asja nõrkadele euroopa vatiga täidetud niutsujatele. Neile pole seal lihtsalt kohta. Ma ei räägi ilvese-eestist vaid reaalsest eestist, kus tuleb sitaks tööd teha.
muideks William Vesilind on siiani Eestis, õitses alles Saku suurel peol:)
Postita kommentaar