Kui linnavalitsuse Mercedese uksed on sulgunud ja auto keeranud Tartu maanteele.
Edgar: (vaikselt) Nii, Deniss, räägi nüüd ära, millal nad su värbasid.
Deniss: Mida? (vaatab kõrval istuvale Kallele otsa, too noogutab isalikult) Mina? Ega te ometi...
Kalle: (patsutab Denissile õlale) Rahune nüüd maha, eksole, mõtle hoolikalt järele.
Auto keerab Järvevana teele.
Deniss: (vaatab hirmunud näoga aknast välja) Kuhu me sõidame?
Edgar: Linnavalitsusse.
Deniss: Aga...
Edgar: Pole siin mingit aga, enne kui sul asjad meelde ei tule, me sõidame lihtsalt ringi. Eksole, Kalle.
Kalle: (noogutab taas isalikult, siis kelmikalt naeratades) Muidugi.
Edgar: (heidab pilgu üle õla) Sul oli seal Männikul üks koht, eksole.
Kalle: (noogutab taas isalikult) On Männikul ja on ka mujal.
Deniss: (jõllitab enese ette) Ma juba ütlesin, ma pole midagi rääkinud.
Edgar: (viskab üle õla tahaistmele paberipaki) Vaata, loe neid pabereid, kust need siis välja ilmusid?
Deniss: Mis paberid need on?
Edgar: Seda peaks sa ise paremini teadma. Aga olgu. Seal on kirjas, kuidas sina, Deniss, oled neile kõik ette laulnud.
Deniss: (kulme kergitades) Mina?
Edgar: Ära tee sellist nägu, me kõik teame, et sina.
Deniss: Kuidas?
Edgar: Seda peaks sina meile selgitama, kuidas.
Deniss: Aga ma ei tea midagi.
Kalle: (sekkub) Küll me sulle kõik meelde tuletame.
Deniss: (himunult aknast välja vaadates) Kuhu te mind viite.
Kalle: Sinna kuhu vaja.
Deniss: (haarab taskust telefoni järele, Kalle jõuab tast ette ja võtab selle enda kätte)
Kalle: (naeratades) Nõnda, seda pole vaja.
Edgar: Nii, Deniss, sul on võimalus kõik ära rääkida.
Deniss: Ma juba ütlesin, ma ei tea midagi.
Edgar: Aga kust see jutt siis sinna jõudis?
Deniss: Ausõna, ma ei tea, vannun, ma ei tea. Boože moi.
Edgar: Tead, see boože sind praegu ei aita. Tunnista kõik üles. Kalle, tegele temaga.
Kalle: (surub millegi kõva Denissile ribide vahele) Noh, kas hakkab tulema.
Deniss: (silmad lähevad märjaks) Ma ausõna ei tea. Võibolla keegi teine rääkis midagi.
Edgar: (ägestudes) Mis, sa räägid, et Jakunin ise tuli Kaposse või, sa mõtled ka, mis lolli juttu sa räägid.
Deniss: Aga see teine mees, see Bušujev.
Edgar: Kuule, Kalle, anna talle veel üks tou seal.
Kalle: (surub kõva metalleseme tugevamalt Denissi ribide vahele) Nohh.
Deniss: (silmad pisarais) Ma vannun, et ei tea, võibolla oli Petrov.
Edgar: Tead, Kalle, me peame ikka sinna Männikule sisse sõitma. Me ei saa ju ometi uut autot ära rikkuda.
Deniss: Mis te muga teha kavatsete?
Edgar: Eks sa siis näed.
Deniss: (hüsteeriliselt) Appi! Appi! (püüab ust avada, see ei õnnestu)
Kalle: (naerab) Aeg töötab sinu kahjuks, sõbrake.
Edgar: Nonii, Deniss, räägi välja, sul oli kohumine Raivo Aegiga, eksole?
Deniss: (nuttes) Aga ma ei rääkinud mitte midagi! Ausõna!
Kalle: (surub veelgi riista Denissi ribide vahel) Nooh.
Edgar: Meil aega on.
Deniss: (härdalt) Palun. Palun. Ma tõesti ei tea midagi.
Kalle: Ma ei jaksa enam, mis me teeme. See mees tundub olevat puhas.
Edgar: (endamisi) Kes see kurat siis oli? See Aeg pole ju mingi hiromant.
Kalle: Küll me selle välja selgitame.
Edgar: Nojaa, palju neid ei saanud olla. Telefonid olid meil tookord väljas, eksole?
Kalle: No ma loodan, et olid.
Edgar: Kes see kurat siis oli?
Deniss: (arglikult) Võibolla olid Jakunini mehed.
Edgar: Nii, sina ole vait. (Kalle poole küünitades) Kaugel see Männiku koht sul oli?
Kalle: (vaatab aknast välja) Pole siit kaugel, mõned kilomeetrid.
Edgar: Tead, lähme õige sinna.
Kalle: Olgu, lähme.
Edgar: Kurat, kes teab, siin autos võib ka olla miskit. Ma ei usalda enam mitte midagi.
Kalle: Auto sai eile üle kontrollitud.
Edgar: Kurat, siin pole enam midagi kindlat.
Deniss: Mis me seal Männikul teeme?
Kalle: Seal näed.
Auto jõuab ühe mahajäetud garaaži juurde keset metsatukka.
Kalle: Siin. Jätame auto siia.
Edgar: (juhile) Ootad siin pisut. Me lähme käime korra ära.
Autojuht: (noogutab)
Mehed astuvad autost välja. Kalle hoiab Denissil käe ümbert kinni.
Kalle: Siia. Siin on see koht. (avab vana garaaži ukse) Astuge sisse. (mehed astuvad sisse, tõmbab ukse koomale)
Edgar: Nonii, Deniss, olemegi kohal.
Deniss: Ma ju ütlesin (puhkeb taas nutma).
Edgar: See töinamine siin ei aita. Aja riided maha. Kalle, aita teda, palun. (nõjatub tööriistalaua äärde)
Kalle: (asub Denissil riideid maha ajama) Nohh, hüpetega, üks, kaks, kolm.
Deniss: (pisarais) Ma ei jõua nii kiiresti. Oh, boože.
Edgar: Ma ütlesin sulle, ei mingit boožet. Me peame ole ma kindlad.
Deniss: Milles?
Kalle: Et sul juhtmeid küljes poleks, sa idioot.
Deniss: Aga ma ju ütlesin, et ma ei...
Edgar: Ah, jää vait, ära hakkab tüütama su loba.
Deniss: (nööbib särki lahti) Ma ei teinud midagi.
Edgar: (ägestudes) Aga kes siis? Venelased või?
Deniss: Aga miks...
Edgar: Ahh, jäta oma jutt.
Kalle: (katsudes Denissi kaenlaaluseid) See mees on puhas.
Edgar: Aja riided selga tagasi. Kurat võtaks, kes see siis oli?
Kalle: Võibolla tõesti venelased.
Edgar: Mis, neil olid sel juhtmed küljes või? Nalja teete?!
Kalle: Aga kes siis?
Edgar: See peab olema ikka keegi meie omadest.
Kalle: Venelased võsisid lindistada.
Edgar: (mõtlikult) Kurat, ei usu.
Kalle: (ohates) Siis jätkame oma otsinguid.
Edgar: (mõttesse süvenenult) Jätkame loomulikult. (Denissi poole pöördudes) Ja sina oled nüüdsest vait. Selge?
Deniss: (vaikselt) Selge.
Edgar: Ja püsid kodus.
Deniss: (nuuksudes) Jah. (Ajab omal riided tagasi selga)
Mehed astuvad garaažist välja, kalle sulgeb ukse ja sammutakse tagasi auto poole.
Tõekomisjon lõpetas selleks korraks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar