Sõnumeid psühholoogilise sõja rindelt

Väljavõte Postimehe veebist.

Kes veel ei tea, neile teadmiseks, et Eesti ja Vene vahel on käimas sõda, ja seda nimetatakse psühholoogiliseks sõjaks. Kus siis kumbki osapool püüab eelkõige iseennast veenda oma ideede ja käsitluste absoluutses õigsuses. Eesti poolt veab seda (nagu võib aru saada) nõukogude kõrgema tankistiharidusega Kaitseväe juhataja Ants Laaneots, Vene poolelt siis ilmselt keegi vana kagebiidi Vladimir Putini lähikondsetest. Käib selline vana nõuka-aegse kaadri kaevikusõda, nii et laastud lendavad, ehk haiget saavad ka süüta inimesed. Kaasatud on ka Eesti ajakirjandus, kes siis, nagu võib aru saada, ei tohi enam päris kõike ega kõigest kirjutada, näiteks avaldada Sami Lotila "Eesti-vaenulikke" kirjutisi. Kus Eesti valitsuse kritiseerimist tõlgendatakse juba kui Eesti-vaenulikkust, sarnaselt "vana hea" Pätsu ajaga.

Nüüd on sellesse sõtta sekkunud Economisti ajakirjanik Edward Lucas, märkides, et Eesti ei saa muutuda selles sõjas päris Venemaaks, tähendades muu hulgas, et: "Venemaa ja Eesti suureks erinevuseks on asjaolu, et Eesti ajakirjandus on nii vaba, et võib olla jäme, sarkastiline, labane ja lugupidamatu. Mõnikord on see kurnav, aga igal juhul on parem käratsemine mänguväljakul kui vaikus vangikongis."

Kohvik toetab Lucase seisukohta. Mäletatavasti ei jõudnud ka USA oma NSVLi-vastases kaevikusõjas mitte kuhugi 1950ndate-60ndate paranoia-ajastuga, kus jälitati kõiki, kes julgesid USAs kommunismi sõna suhu võtta. Muutus tuli alles Reagani ajastul, kus paranoia asendus totaalse avalikustamisega, kõigest rääkimisega, mis lõi NLiidul jalad alt. Ka NLiit vastas omapoolse avalikustamisega, mis aga kokkuvõttes riigi hävitas. Demokraatlikule riigile ei tee vaba ajakirjandus (ehk arvamuste vabadus ja paljusus) midagi, küll aga saab kannatada totalitaarne riik. Ehk: Eesti parim kaitse on tugev ajakirjandus, mistõttu peaks valitsus pigem toetama ajakirjanduse arengut, mitte tekitama kunstlikke takistusi, nagu näiteks "allikakaitse" seadus. USA edu rahvusvahelisel areenil tugineb paljuski nn First Amendment'ile ehk esimesele põhiseaduse parandusele, mis kehtestas tingimusteta vabaduse nii ajakirjanduslikule väljendusele kui ka sõna- ja usuvabadusele ning rahumeelsele kogunemisele. Kui panete tähele, siis USA seadus KAITSEB ajakirjandus- ja sõnavabadust, samuti rahumeelseid kogunemisi. Seetõttu on USA ajakirjandusväljaanded maailmas peajagu teistest ees (olgu öeldud, et mitte kõik ameeriklased ei pea seda õigeks, eriti jamadesse sattunud poliitikud). USA tänavapildis on tavalised juhused, kus politsei KAITSEB rahumeelseid kogunejaid, meeleavaldajaid, mitte ei aja neid nuiadega minema, nagu seda on juhtunud Venemaal, Egiptuses, Hiinas ja kahjuks ka Eestis.