Nagu selgub, on keskerakondlased pahased Savisaare peale. Ja seda ilmselt õigustatult, sest erakonna aetud poliitika tulemusel on võitnud ainult erakonna juht, kõik ülejäänud kaotanud. Kui võtta aluseks, et erakond on ikka meeskonnatöö, siis pole ime, kui Savisaar jäetakse, piltlikult öeldes, üksikkandidaadiks koos oma valijatega. Ja ülejäänud teevad vehkat, nii nagu tegid vehkat paljud rahvaliitlased ja pääsesid uutes gruppides edukalt ka püünele. Iseasi muidugi, kas sellisel juhul ka Savisaare valijad enam tema kui üksikkandidaadi poolt oma häält annavad.
Tõsi on, et Savisaar on saanud oma poliitikat ajada tänu sellele, et teda on ennastsalgavalt toetanud erakonnakaaslased üle Eesti, seda suurte kaotuste ja alanduste hinnaga. Nüüd on küsimus, kui kaua erakonnakaaslased jaksavad kannatada. Täiesti reaalne on, et Keskerakond jookseb laiali nagu Rahvaliit, viimasel juhul isoleeriti erakonnajuht seoses kuriteo uurimisega, esimesel puhul on erakonna juht end ise isoleerinud. Kuigi Reformi tõusus armastatakse süüdistada Reformierakonda ennast (peavoolu ajakirjandus hakkas Reformi koguni selle eest peksma), on ühe erakonna sellisele tõusule mänginud trumbid kätte seesama autoritaarne, ühe isiku keskne ja seetõttu kergesti haavatav opositsioon. Savisaar võis olla küll mingil ajal Keskerakonna tugevus, ent nüüd on temasugune autoritaarne juht muutunud erakonna selgeks nõrkuseks. Nii nagu muutus autoritaarne Reiljan suurimaks nõrkuseks Rahvaliidus ja viis liikmete poolest Eesti suurima erakonna hävinguni.
Kokkuvõtvalt, selleks, et Eestis midagi muutuks, peavad muutused tulema juhtivate erakondade seest. Ja kus oleks neid muutusi lihtsam teha kui opositsioonierakonnas - neil on risk kõige väiksem. Vaadakem kasvõi hiljutisi muutusi sotside ridades - kas sellest midagi kaotati? Võiks pigem öelda, et vastupidi, võimalik on võita, väga palju, ja seda suhteliselt lühikese ajaga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar