Andrus Veerpalu vajab psühholoogilist kaitset

Öeldakse, et sport on sõda rahuajal. Mis ilmselt ka vastab tõele, kui vaadata, kui palju aega, raha ja energiat eri riikides spordile panustatakse ning kuivõrd edukalt riigid end spordi ja sportlaste kaudu müüvad. Ning kuidas rahvamassid sportlaste edusammudele ning ka lüüasaamistele kaasa elavad. On selge, et sportlased võitlevad või võistlevad eelkõige oma riigi ja rahva eest.

Kui endine kaitseminister Jaak Aaviksoo peab psühholoogilise kaitse all silmas teatud liiki ajupesu, mis lubab ka valetamist, siis näitas Eesti esisõdalase, väikerahva oma Achielleuse ümber toimuv, kuivõrd lühinägelik on selline valel põhinev "kaitse". See kukkus kolinal kokku. Pigem vajas ja vajab raskesti haavata saanud Andrus teist liiki kaitset, seda mida on oma-algatuslikult pakkunud juba tuhanded vabatahtlikud, ehk tunnustust ja mõistmist, ent millest on üllatuslikud loobunud need riigijuhid ja poliitikud, kes Andruse lahingusse saatsid (siinkohal võiks tunnustada Andrus Ansipit, kel jätkus julgust oma riigi sportlast kaitsta). Sellega jagab Veerpalu nende Iraaki ja Afganistani sõdima saadetud eesti poiste käekäiku, kes on pärast haavatasaamist jäetud saatuse hooleks ja oma elu lõpetanud enesetapuga. Millist moraali Eesti riik sedasi oma tulevastes võitlejates lahinguväljadel kujundab? Psühholoogiline kaitse, mida nii riik kui rahvas vajavad, seisneb teadmises, et omasid raskel hetkel hätta ei jäeta. Vastasel korral ei julge minna poisid lahingusse ega sportlased võistlema.

Kui tulla tagasi Andruse dopinguproovi juurde, siis on selge, et sport on karm mäng, nagu sõda, kus võitlus käib piltlikult öeldes elu ja surma peale. Sestap pole midagi imestada, kui Norra erinevad ametnikud ja poliitikud, sealne meedia ja ärieliit toetavad oma sportlasi ning otsivad vigu teistes. Norralased on juba varem süüdistanud eestlasi dopingus, ka teist Eesti esisportlast Kristiina Šmiguni ning on selge, et Norra huvides on leida ükskõik milliseid võimalusi, et nii Eesti kui teiste riikide sportlasi nö rajalt maha võtta. Pole ka midagi imestada, kui Norra meedia ja selle Trooja hobune Eestis, meediagrupp Eesti Meedia, millele kuuluvad Kanal 2, Kuku raadio, päevaleht Postimees, pool tabloidist Õhtuleht ning kontroll suuremates kohalikes lehtedes, on huvitatud Eesti sportlaste tasalülitamisest. Sport on ikkagi sõda rahuajal ning Norra riigi eest sõdivad ka Eesti Meedia töötajad eesotsas Mart Kadastikuga! Pole siis ime, kui just Postimees on see leht, kus Veerpalu kõige rohkem peedistatakse ning Eesti kapitalil Päevaleht see, kes püüab Andrust kaitsta.

Kui tuua paralleel sõjakoldega, siis kas Eesti meedia kukuks samasuguse innuga tümitama Eesti sõdureid, keda väidetakse olevat Afganistanis lapsi vägistanud, mille tõestusena tuuakse isegi paar tunnistajat. Nalja teete! Küll oleks aga olukord teistsugune, kui Eesti suurimad päevalehed ning raadio- ja telejaamad on Afgaani kapitali käes. Siis saaksid meedias sõna Mohamed ja Bašir (nagu Inggard või Odd-Bjorn), kes, ins allah, eesti poiste tegevuse karmilt hukka mõistaksid ning ka meediale vastavad suunised annaksid. Ning kui hiljem selgubki, et tegelikult polnud eesti poisid lapsi isegi kaugelt näinud, on nad juba kogu maailma silmis lolliks tehtud.

On selge, et Eesti vajab psühholoogilist kaitset, aga mitte sellist nagu pakuvad Norra meedia ja välismaised nõustajad, vaid sellist, mis eesti riiki ja rahvast tegelikult kaitseb. Paradoksaalsel kombel on Veerpalu viimasel ajal kaitsnud hoopis venelased, kellest muidu oodatakse kõiksugu hirmutegusid. Eks venelastel ole muidugi oma huvi taga: nemad tahavad endale Mati Alaveri, kes võiks Vene suusatajad olümpiamängudeks tippu viia. Ehk on ka see üks põhjus, miks Norra riik ja rahvas tahab Veerpalu ja tema treeneri Alaveri avalikkuse silmis tükkideks hakkida. Sõjas vahendeid ei valita.