Evelin Ilves - viimsepeale tuunitud kanaema

Väljavõtted New York Times'i ja Päevalehe veebist.

Viimasel ajal on taas tõstatunud naiste ja meeste võrdsuse teema, ajendatuna asjaolust, et naiste sissetulekud on madalamad kui meeste omad. Niisamuti on hakatud rääkima sellest, et kuigi naised moodustavad kõige suurema osa elektoraadist, mis tuleneb paljuski sellest, et neil on kõige pikem eluiga, valivad nad ikka enda esindajaks Savisaare ja Ansipi. WTF??? võib küsida. Miks naised sedasi talitavad.

Vastused peituvad sügaval kultuuris ja välja kujunenud soorollides. Juba Evelin Ilves, Eesti nö esileedi kehastab ehtsat 60-70ndate stiilis kodukana, tema on seejuures veel eriti fine-tuunitud kanaema. Selles pole midagi imelikku, Evelin on saanud õppida mitme põlvkonna kanaemadelt ehtsat kanaema-kunsti, et saada riigi kõige eeskujulikumaks kanaemaks. Kes on kodus siis nö viimase peal. See oli Läänemaailmas levinud naise rollimudel 40-50ndatel, aga ka 60-70ndatel aastatel, ajal, mil Eestis püüdis nõukogude kord vägisi naisi ja mehi võrdsustada. Ajades naised trolli-, trammi- ja traktorirooli, kus neid USAs tol ajal ei nähtud. Läänemaailmas oli see aeg, kus naised istusid peamiselt kodus, tegelesid söögitegemise ja lastega ning nö lihtsalt ilus olemisega (see oli moe- ja kosmeetikatööstuse kuldne ajajärk!), tööd tegid neegrid ning mehed ajasid tähtsaid ühiskonna ja poliitika-asju. USAs kehastab sellist naist eelmine esileedi Laura Bush.

Kuigi Eestis on see etapp juba aastaid tagasi läbitud, tundub, et seoses vahepelse kiirkorras uude ühiskonda marsiga on jäänud teatud nostalgia vana aja järele. Mis naiste jaoks tähendab kodus olemist ja lastega tegelemist. Kuigi Läänemaailm on juba aastaid tagasi arenenud "Seksi ja linna" teed ning naine selja sirgu ajanud, tundub Eestis, et naised tahavad läbi teha selle 40-50ndate aja. Sellist möödunud sajandi naist iseloomustab kõige paremini Evelin Ilves, kelle peamine jututeema on söögitegemine, samas kui USAs välja paistvad naised Hillary Clinton ja Condoleezza Rice juhivad maailma poliitikaelu, rääkimata Tarja Halosest ja Angela Merkelist, kes juhivad poliitikat Euroopas. Kas te olete näinud kunagi Halost või Merkelit süüa tegemas? Isegi Laura Bush ei näita end süüa tegemas, vaid esitleb end ikka kui endist kooliõpetajat. Eesti esimeesšovinist Priit Pullerits küsiks selle peale muidugi kohe, et miks Halonen või Merkel siis süüa ei tee ja millal nad lapse saavad, mis omakorda näitab, et ka meestel on Eestis perekonnapea-olemise ajajärk läbi tegemata. Ehk aeg, kus mehed veetsid aega klubides ning naised kas üksi või lastega kodus, või siis teiste naistega koos kooki küpsetades ja retsepte vahetades, nö tüdrukute klubis. Küllap on iseloomulik ka see, et kui Läänes lähevad ümbermaailmareisile kas terve perekond või naine ja mees, või üksik naine või mees partneri otsingul, või siis grupp noori vallalisi mehi ja naisi, siis Eestis teeb seda kari abielus mehi, jättes naised mitmeks aastaks üksi koju. Selline asi oleks Läänes täiesti arusaamatu, või vähemasti mitte midagi sellist, millest kirjutavad ajalehed ja räägib televisioon. Sellist asja aetaks vaikselt, sest ühiskond ei mõistaks seda, miks abielumehed lähevad oma naiste ja laste kõrvalt aastateks minema. Ühiskonnas pigem otsitakse võimalusi, kuidas naine ja mees saaks rohkem koos olla, näiteks kodus töötamine, mis on väga populaarne Taanis ja Hollandis, kus isegi paljud pangatöötajad teevad oma tööd kodus. Eestis aga kerkivad üha uued ja uued pangahooned, kus pereisad ja -emad istuvad hommikust õhtuni arvuti taga, kuigi seda tööd saaks edukalt teha ka kodus. Möödunud sajandist pärit kultuuri ja soorollide tõttu pole Eestis asja saanud kodus töötamise projektidest, millest hakati kümmekond aastat tagasi Lääne eeskujul kinni, ent mis ei hakanud Eestis tööle. Eesti mees tahab ikka töö juures teisi naisi katsuda ning naine võõraid mehi vaadata. Kodus pidevalt koos olemine selliseid asju ei võimalda. Kodus perega olevat meest vaadatakse pigem kui saamatut tossikest, ning oma mehele truu naine pole atraktiivne ka oma sookaaslaste silmis. Eesti meheideaal on pigem selline Winston Churchilli laadne 1940ndate aastate mees, kes viibis suurema osa ajast meeste seltskonnas, popsutas sigarit ja ajas väga tähtsaid asju. Muideks, Churchillil oli ka naine ja viis last! Kaasaja Lääne mees, selline Bill Gates'i tüüpi, kes koos Melindaga mööda maailma ringi hängib ja abivajajaid aitab, oleks Eesti mõistes mõttetu luuser.

Evelin Ilves kinnistab Eestis mõtteviisi, et naisel on võimalik karjääri teha ja nö tippu jõuda ainult mehe kaudu. Vastasel korral "nokitakse nad surnuks" nagu kirjeldas naiste karjäärivõimalusi Eestis tabavalt rahandusminister Jürgen Ligi. Ainus naine tulevases valitsuses, Keit Pentus on samuti ametis "legaalsel teel", Reformierakonna hallist kardinalist elukaaslase Rain Rosimannuse kaudu. Mistõttu paljud naised, kes soovivad karjääri teha, on läinud ära välismaale. Euroopa Liidu struktuurides teevad Eestist pärit naised väga kõva karjääri: näiteks on Euroopa Komisjonis Eestist pärit kõrgeim karjääriametnik just naine - Euroopa Komisjoni kaubanduse peadirektoraadi direktor Signe Ratso (Eestis töötas ministeeriumiametnikuna). Euroopa Kontrollikoja liige on Kersti Kaljulaid (Eestis töötas katlamaja juhi kohal) ja Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik Julia Laffranque. Ratso mõjutab kogu maailma poliitikat, teda tsiteerib kogu maailm, ent seda ei peeta Eestis justkui millekski. Ratsost kuuleb Eestis kord paari aasta tagant, Evelinist iga päev. Ruulib Evelin Ilves, kanaemade ühiskonna esileedi.