Taasiseseisvumise 20. aastapäeval pole Eesti enam iseseisev

Nii paradoksaalne kui see ka pole, aga Eesti taasiseseisvumise 20. aastapäeval pole Eesti enam iseseisev. Eestis kehtib võõras seadus ja Eestit juhitakse väljastpoolt, omariiklust on jäänud meenutama vaid lipp ja hümn. Eesti piiri asendab kohati vaid ajutine kontrolljoon, kuhu võõras võim on asunud täie enesestmõistetavusega rajama piirirajatisi.

Iseseisvuse kaotamine on hind, mida Eesti on pidanud maksma liitumise eest rahvusvaheliste organisatsioonidega, eelkõige Euroopa Liiduga. Seda on peetud paratamatuseks, sest Eestis on valitsenud põhimõte, et ilma ühte või teise liitu kuulumata ehk iseseisvalt ei suuda Eesti hakkama saada. Kui Eesti ei astu ühte, Euroopa Liitu, siis tiritakse ta teise, Venemaa kontrollitavasse SRÜsse.

Nii nagu Eesti kaotas oma iseseisvuse, pole hästi läinud ka selle iseseisvuse eest võidelnutega. Need, kes 1980ndate lõpul istusid põõsas või vandusid igavest truudust Gorbatšovile, või kellele iganes, et oma nomenklatuurset kohta hoida, taovad nüüd käega vastu rinda ja kuulutavad kui suured vabadusvõitlejad nad olid. Need, kes tegelikult oma elu hinnaga Eesti iseseisvuse eest võitlesid, nagu Tiit Madisson, on kodumaalt minema peletatud. Madisson oli 1980ndate lõpul Eesti iseseisvuse sümbol, noortele suur eeskuju, täna ei meenuta teda keegi. On irooniline, et see, millega ei saanud hakkama NSV Liit, on hakkama saanud Euroopa Liit. On loomulik, et iseseisvusmeelne Madisson liitudele ei sobi, sest liidud ei soosi iseseisvust.

Iseseisvumise 20. aastapäeval kogunetakse tähistama iseseisvust ja vabadust, ent tegelikkuses teavad kõik, et Eesti pole enam ei vaba ega iseseisev, sestap valitseb üldine matuse-meeleolu. NLiidus pandi inimesed poolmuidu tööle, sisendades neile usku, et pingsalt töötades saabub peagi aeg, mil pole enam vaja tööd teha. Paljud inimesed panid töösse kogu oma elu ja tervise, ent lubatud maapealset paradiisi ei saabunud kunagi. Euroopa Liidus, kus endistest kolooniatest odava tööjõu sissevedamise projekt on tunnistatud ebaõnnestunuks, on vaja uute liikmesriikide inimesed poolmuidu tööle panna, et vanades senist hiilgust ja heaolu säilitada, uhkeid ametiasutusi ja kuningakodasid üleval pidada. Kommunistlikus ideoloogias pettunud inimesed pöörati raha-usku, väites, et pingsalt töötades ja suurt raha teenides saabub aeg, mil ka Ida-Euroopa on sama jõukas kui Lääs. Ida-Euroopa muster-riigiks sai Läti, kes kihutas valguskiirusel Läänele järele, ent põrkas siis vastu seina ja need, kes tahavad edasi kihutada, peavad seda tegema väljaspool kodumaad. Täna on Läti täielikult rahvusvaheliste institutsioonide kontrolli all ning seal elavatel inimestel pole muid õigusi, kui töötuna paljalt ja näljasena kodus istuda või sandikopikate eest rasket tööd teha.

Eesti, kes kihutas Lätiga võidu, pääses Läti saatusest ainult tänu kogutud reservidele ja seoses valmidusega teha vabatahtlikult läbi kõik need kärped, mis Lätile olid peale surutud. Eesti riik pole küll kellelegi võlgu, ent see eest on kodanikud kõrvuni võlgades. Eestlaste vara liigub mühinal võõramaiste pankade kontrolli alla. Kui Eesti taasiseseisvumine 20 aastat tagasi tegi eestlastest omanikud, siis täna on Euroopa Liidu "viljastavates" tingimustes saamas omanikest taas üürnikud. Turistid omal maal, nagu eestlased kirjeldasid oma elu NLiidus. Kui 20 aastat tagasi ehitasid kõik andekad ja edumeelsed eestlased üles iseseisvat Eestit (Eestist räägiti kui Euroopa Singapurist), siis tänaseks on valdav osa neist Eestist lahkunud. Kuidas ütleski William Vesilind (National Geographicu ajakirjaniku, ühe Eesti iseseisvuse kangelase Priit Vesilinnu poeg) enne Eestist lahkumist mõned aastad tagasi: suur raha siia ei tule.