Kas parteikooli kasvandike aeg on läbi saanud?

Väljavõte Helsingin Sanomate veebist.

Venemaal, nagu ka mujal endises NLiidus on võimul politrukid, parteikooli kasvandikud. Nüüd, pärast võltsimistunnustega Vene parlamendivalimisi on rahvas agaralt tõusnud politrukkide (keda "hellitavalt" sulideks ja varasteks kutsutakse) vastu.

Kui Venemaal tõesti võim vahetub ja löögile pääsevad demokraadid, siis on see kergenduseks kõigile demokraatlikele jõududele endises NLiidus. Üha raskem on mängida vene kaardile. Diktatuurid ja nukuvalitsused on endises NLiidus võimul kas tänu praegusele Kremli režiimile või selle tõttu, pärast juhtpolitrukkide kukutamist troonilt kukuvad ka teised suure tõenäosusega riburadapidi.

Venemaal näib olevat olemas ka kriitiline mass vastalisi, nagu võib välja lugeda Andrei Navalnõi blogist, mis on olemas ka ingliskeelsena. Venelased olid väga otsusekindlad ka putši ajal 20 aastat tagasi, kui nad kommunistliku režiimi troonilt tõukasid, ühes sellega NLiidu laiali saatsid ja tee Eesti iseseisvusele sillutasid.

Prantsuse ametivõimud soovitavad eemaldada rinnaimplantaadid

Väljavõte Liberation'i veebist.

Nagu kirjutab Prantsuse ajaleht Liberation, soovitavad riigi ametivõimud lähiajal ligi 30 tuhandel naisel eemaldada neile paigaldatud PIP-tüüpi rinnaimplantaadid ehk nn kunstrinnad põhjusel, et need põhjustavad raskeid terviseprobleeme, muu hulgas rinnavähki.

Tegemist on odavama klassi implantaatidega. Terviseprobleemid tulenevad implantaadist lekkivast silikoonist, mis tekitab põletikku.

Kas venelased olid ikka Eestis härrasrahvas?

Väljavõte Der Bund veebist.

President Toomas Hendrik Ilves ütles intervjuus Šveitsi ajalehele Der Bund, et venelased olid Eestis 50 aastat härrasrahvas ehk nn herrenvolk, mis tähendas, et nad olid priviligeeritud. Tekib küsimus, kas ikka olid? Kas saab siin kõiki venelasi ühe mütsiga lüüa?

Ilves nõukogude ajal Eestis ei elanud, seetõttu tal endal ses osas kogemus puudub. Need, kes nõuka ajal Eestis elasid, ilmselt teavad, et priviligeerituid oli nii eestlaste kui venelaste hulgas. Näiteks oli terve kirjanike maja Tallinnas Harju tänaval täis eestlastest õukonnalaulikuid, kel olid suured privileegid: tasuta korter, telefon, autoostuload, välismaatuusikud. Samas elas üks vene viimase aja suurimaid kirjanikke, Aleksandr Solženitsõn Eestis vaikselt oma eestlastest tuttavate juures, väga tagasihoidlikes tingimustes, ilma mingite privileegideta, ning kirjutas põlve osas oma "Gulagi arhipelaagi".

Seda, et ka suur osa eestlasi olid priviligeeritud, nn nomenklatura, on tunnistanud ka eestlased ise. Näiteks tol ajal komparteisse kuulunud eesti soost poliitikud, kes on öelnud, et nõnda õnnestus neil õõnestada süsteemi seestpoolt. Et vastasel korral oleks Eestit valitsenud venelased ja siis oleks olnud veel hullem.

Kes nõuka ajal Eestis elanud, need teavad, et härrasrahvas ei jagunenud vene-eesti liini pidi, vaid selle alus oli lojaalsus süsteemile. Lojaalsed, nii parteilased kui kirjanikud, olid priviligeeritud. Need, kes polnud lojaalsed või polnud piisavalt lojaalsed, jäid privileegidest ilma. Kui lojaalsusest jäi puudu või olid süsteemi vastane, polnud vahet, kas olid eestlane või venelane, sind kiusati taga ühtemoodi.

Rahvus võis nõuka ajal paista privileegide alusena välismaal, eriti USAs, kus kõiki venelasi kutsuti kommudeks. See oli selge väärarusaam, sest kõige suuremad NLiidu ja kommunismi vastalised olid just nendesamade venelaste hulgas. Seetõttu olid ameeriklased üllatunud, kui just venelased said hakkama sellega, millega USA aastakümnete jooksul hakkama ei saanud: NLiidu laialisaatmisega.

Eestlased ise on alati väga ärritunud selle peale, kui neid ühe mütsiga lüüakse, kui neid sõja ajal sakslastega koostöö tegemise pärast fašistideks kutsutakse või kui mõne välismaal vargil käinud kaabaka põhjal kõiki eestlasi varasteks nimetatakse. Niisamuti pole mõtet ühe mütsiga lüüa teiste rahvuste esindajaid. Rahvuse põhjal üldistuste tegemine on väga ohtlik, president ei tohiks seda endale lubada.