reede, 24. veebruar 2012

Eesti on kaotamas sõda tööjõu pärast

Vaadates telekast presidendi vastuvõttu, tekkis paratamatult küsimus, kui kaua jaksab Eesti maksumaksja ülal pidada selliseid pidusid ja ametnike armeed, kui riik praeguses ennaktempos inimestest tühjaks jookseb. Eestisse on jäänud alles veel üksikud ettevõtjad ning suur hulk pensionäre ja ametnikke. Praegu määritakse möödunud aastate jooksul kogutud säästusid ning eurotoetusi pensionäride ja ametnike vahel laiali, ent kui need ressursid üsna varsti ammenduvad, siis mis saab edasi. See on Eesti jaoks kahtlemata karmim asi, kui soomlastele küsimus, mis saab Soome riigist ilma Nokiata.

On selge, et moodsad sõjad käivad tööjõu pärast ning Eesti on seda sõda kaotamas. Jälle. Kui veel 100 aastat tagasi käisid sõjad territooriumi pärast, sest territooriumil oli ühelt poolt sõjaline tähtsus, teiselt poolt tulid maaharimisest kõige suuremad sissetulekud, siis nüüd see nii enam pole. Lennunduse ja kosmosetehnika arenedes on territooriumil kadunud sõjaline tähtsus ning maaharimisest ei tule ammu enam suurt raha. Uueks varanduseks, mille pärast riigid sõdivad, on paar viimast aastakümmet olnud tööjõud. Eriti on hinnas kõrgelt kvalifitseeritud tööjõud ehk ajud, mille pärast käib rebimine üle kogu maailma, aga piirkondlikus mastaabis on oluline igasugune tööjõud, ka lihtsa töö tegijad. Kõik arenenud riigid teevad arvutusi, kui palju töökäsi nad lisaks vajavad, näiteks Soome on teinud kalkulatsioone, et vajab ligi 100 tuhat töötajat, Saksamaa vajab lähiaastatel mitu miljonit uut töötajat. Need on karmid arvud olukorras, kus Eestis jääb töökohti üha vähemaks. Piltlikult öeldes on naabrid valmis koheselt Eesti tööjõu üle võtma. Eestis võib ju olla ilus loodus ja muidu hea elada, aga kui siin pole inimestel tööd, siis on sellest headusest vähe kasu.

Neil riikidel, kes suudavad meelitada ligi suuremal hulgal kvalifitseeritud tööjõudu, läheb paremini ja neil, kust tööjõud lahkub, läheb üha kehvemini. Seda näeb ka Eesti põhjal: Tallinn ja selle naabervallad muutuvad üha võimsamaks ning äärealad on praktiliselt välja surnud. Eestis on kujunenud välja huvitav paradoks, kus riik kulutab üha enam ressursse oma territooriumi kaitsele, ent kui rahva väljavool jätkub senises tempos, pole sel territooriumil lõpuks enam alles kedagi, keda kaitsta. Peale lindude, loomade ja taimede, muidugimõista, aga nendega pole muret, sest nende kaitsega tegeleb aktiivselt juba Euroopa Liit.

Kui areng jätkub senises tempos, saab Eestist lõpuks üks suur looduspark, kus töötavad mõned pargivahid ning ongi kogu lugu. Sellesse loodusparki teevad inimesed siis Euroopa linnadest nädalavahetuseti perekondlikke väljasõite. See, kas need pargivahid isekeskis ka mingit aastapäeva pingviinide paraadi korraldavad, jääb juba nende endi otsustada.

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Praegu rendivad erinevatelt omanikelt maid kokku ja harivad neid põhiliselt eestlastest ettevõtjad (mitmesja ha suurused suurtalud, osaühingud). Kuid elu on näidanud, et kui mingil põllumajandusettevõttel tekivad raskused, siis ostab lääne kapital ettevõtte nagu niuhti ära ning palkab sinna tööle parimad eesti spetsid (tippagronoomid jt.) - kes on fanaatikud ja naljalt eriala ei vaheta. Ei ostaks lääne kapital põllumajandusettevõtteid, kui see perspektiivitu tegevus oleks. Lihttööjõudu vajab kaasaegne põllumajandus vähe, seega protsess, mida nimetatakse maaelu väljasuremiseks (maa-asulate tühjenemine)neid eriti ei morgenda.
Vähesed vajalikud inimesed võivad nad endale tuua ju lõpuks kust tahes.

Samuti on väärtus puidul (nii ehitusmaterjalina kui küttena/elektri tootmiseks)ja ilmselt jätkub metsaraie. Ka praegusest raiesmikust või võsast saab tulevikus mets
(kased kasvavad raieküpseks, kaskede alla aga hakkavad taspisi kasvama kuused...)ja väheusutav, et sel tahtjaid pole.

Põhiidee - et mass-maaelu kaob ja metsade/põldudega jääb tegutsema väike arv inimesi, on õige.

Samas - ürgselt looduslikuks resevaadiks Eesti tervikuna ilmselt ei muutu.

Anonüümne ütles ...

kas kaotus tööjõusõjas on teie arvates ainult Eesti probleem või kogu Ida-Euroopa probleem üleüldiselt?

Kas kõik ex-sotsialistlikud riigid jagavad Eesti saatust või jääb mõni nendest sõjas tööjõu pärast ka võitjate poolele?

Ehk, kas võib tulla ka aeg, kus eestlase ümberasumine mõnda teise ex-sotsialistlikku riiki on tavaline?