Eestisse jäämise positiivne programm

Tänasel isadepäeval oleks ehk paslik sõnastada Eestisse jäämise positiivne programm, ehk see, miks üks eestlane tahaks ja võiks elada oma isade maal. On see ju suurim austus oma isa või isade vastu.

Eestisse jäämine on kaotanud üha enamate inimeste jaoks oma mõtte, kuna Eesti juhid on muutunud ajas üha ebakindlamaks ja kohmetumaks. Inimesed tahavad loodud keskkonnas lõpuks elama hakata, see on õppida, abielluda, kasvatada lapsi ja ehitada paremat ja õnnelikumat tulevikku. Kuivõrd Eestis ei pakuta praegu ei reaalsuses ega tulevikuootustes midagi head, on paljud inimesed pööranud oma pilgud mujale, kus pakutakse paremat elu nüüd ja kohe. Sedasama paremat elu, mille pärast isad ja vanaisad kunagi vaba Eesti nimel võitlesid ja hukkusid.

Kuidas siis on jõutud ajajärku, kus inimesed on valmis päevapealt ohverdama kõik selle, mille nimel nende isad ja vanaisad kunagi võitlesid ja hukkusid? Põhjuseid on mitu. Üheks põhjuseks on asjaolu, et ajaloo hariduse ja huviga inimesed, kes haarasid taasiseseisvumise algusaastail ohjad enda kätte ja teadsid täpselt, kuidas riiki samm-sammult taastada, on oma töö teinud. Riigi tegevuseks vajalikud institutsioonid on loodud, Eesti on kõigi võimalike organisatsioonide liige ning kõige selle kordamise ja uuesti loomise vastu ühiskondlik tellimus puudub. Eestis on suudetud vältida sõda ja muid suuremaid vapustusi, mis oleks andnud võimalusi teatud struktuuride uuesti loomiseks. Riigi taastamisele orienteeritud juhid on aga endiselt riigi eesotsas ja on näha, et nad ei oska valmis tehtud riigis enam midagi peale hakata. Neid ei aita kahjuks enam ajalooõpikud, sest Eesti eelmine iseseisvuse periood sai selleks ajaks otsa, kust praegu edasi tuleb minna. Ajaloost spikrit enam võtta ei ole, mistõttu on tekkinud riigi ladvikus teatud ideoloogiline vaakum. Aeg-ajalt üritatakse välja kutsuda kadunud Lennart Meri vaimu, aga kahjuks ei suuda surnud enam rääkida. Meri fetišeerimine meenutab praktikat, kus nõukogude ajal rääkis ühiskond Marxi, Engelsi ja Lenini vaimudega, ilma et sellest suuremat tolku oleks olnud.

Praegune stabiilsem ajajärk vajaks häid administraatoreid, aga ka neid kohe võtta ei ole. Riigitüüri juurde on sattunud nõukogude-aegse hariduse ja mõtteviisiga administraatorid, kes ei suuda kohaneda kiiresti muutuvate oludega. On selge, et nõukogude-aegse autoritaarse juhtimisstiiliga enam tänapäeva Euroopas hakkama ei saa. Nii nagu lahkuvad töötajad päevapealt autoritaarse juhtimisega ettevõtetest, lahkuvad inimesed autoritaarse juhtimisega riigist. Euroopa Liit ja globaliseeruv maailm pakub inimeste liikumiseks piiramatuid võimalusi, inimeste ja kapitali liikumine on üks kaasaja maailma arengu alustalasid.

Valmis ehitatud ja autoritaarse juhtimisega Eesti on kaotanud oma võlu ja paljude jaoks olemise mõtte. Mis siis on tuleviku Eesti roll? Kas pelgalt hirvesilmsete ja blondide kaunitaride ning töökate spetsialistide inkubaator muu maailma jaoks või midagi enamat? Mis võiks olla see, mille pärast Eestis elada ja olla, lisaks sellele, et siin elavad maailma kauneimad naised, keda isegi kaugelt välismaalt otsima tullakse? Et Eestis tasuks elada ka neil, kes pole end kinnitanud mõne loodusvara või ettevõtte külge, kust saab ammutada ressursse, et Eesti oludes euroopalikult ära elada.

Eestil on kõik eeldused muutuda jälle eestlaste jaoks parimaks kohaks maailmas, kus elada. Kuhu tahaksid tulla tagasi mitte ainult eestlased, vaid muud rahvad. Selleks peab ühiskond end ümber kujundama. Ühiskonnas peavad taastajate ja nõuka-aegsete administraatorite asemel haarama ohjad loojad ning uue aja administraatorid, kes suudavad juhida nii, et kaasataks võimalikult palju ühiskonnagruppe. Loomulikult ei hakka keegi seda teiste eest ära tegema, vaid see uue Eesti loomine tuleb ära teha eestlastel endil. Inimene on looja. Tulevik on eestlaste endi kätes ja ajudes.