esmaspäev, 11. märts 2013

Sõjaväekohustus hävitab noormeeste haridustee

Üldist sõjaväekohustust meestele on kombeks küll fetišeerida, aga vähem räägitakse sellest, et see katkestab või lausa hävitab noormeeste haridustee.

Suurem osa praegustest otsustajatest pole ise sõjaväes käinud, sestap puudub neil isiklik kogemus armeeteenistuse mõju kohta. Ma olen ise veetnud 2 aastat nõukogude armees, mind võeti sõjaväkke pärast keskkooli lõpetamist ja kuivõrd ma ülikooli kohe sisse ei saanud, siis tuli minna kohe kroonusse. Ma tunnistan ausalt, sõjavägi mõjus küllalt laastavalt mu teadmistele. Võib küll öelda, et see pakkus nö vaheldust, või "tegi meheks", nagu armastatakse öelda, aga kuivõrd ma olin huvitatud rohkem akadeemilisest kui sõjaväelisest karjäärist, siis läks kaduma kaks väärtuslikku aastat, mida oli hiljem väga raske tagasi teha. Sõjaväest tagasi tulles kulus mul terve aasta, et uuesti korrata ja õppida aineid, mis olid vajalikud ülikooli sissesaamisel. Suure vaevaga õnnestus mul ülikooli pääseda, aga minuga koos sõjaväes olnud poistest ei jätkanud keegi oma haridusteed, kõik läksid kohe tööle. Mina muidugi ise ka, aga töö kõrvalt õppisin õhtu- ja öötundidel mõne kuuga uuesti selgeks praktiliselt terve koolikursuse, milleks koolis käies oli päevasel ajal aega 11 aastat. See oli metsik koormus, eriti mu silmadele, mis olid niigi lühinägelikud, ja mille tõttu lühinägevus suurenes veelgi. Minu klassiõed, kes ei pidanud sõjaväkke minema, hakkasid juba ülikooli lõpetama, kui ma ise ülikooli astusin, nad pääsesid kiiremini tööjõuturule ja tegid kiiremini karjääri. Minu klassivennad, kes ühel või teisel põhjusel sõjaväekohustusest pääsesid, saavutasid tööturul samuti kiiremini edu. Niipalju minust endast. Olgu veel öeldud, et Albert Einstein, keda armastatakse teaduses eeskujuks tuua, loobus suisa Saksa kodakondsusest, et pääseda sõjaväekohustusest.

Ma ei ütle, et sõjaväekohustus halb oleks, sellel on kindlasti rida plusse, aga sellega tuleb arvestada kui ühe äärmiselt takistava või isegi hävitava teguriga noormeeste haridustee jätkamisel.

7 kommentaari:

Franz ütles ...

Jah, väga õige jutt. Kogu aeg ju räägitakse, et üliõpilaste seas on naiste osakaal liiga kõrge. Ja ikka on veel vaja ka üliõpilasi sõjaväkke võtta.

Anonüümne ütles ...

Hm... Kas ei peaks olema sõjaväeteenistus haridustee üks osa?

Inno ütles ...

Sõjaväekohustus pole lühidalt öeldes midagi muud kui käsklustele allumise õppus ja see ei saa kuidagi olla osa haridusteest, mis nõuab iseseisvat mõtlemist.

Edmund ütles ...

Mul endal vedas, et pääsesin sõjaväeteenistusest ja leian, et ilmselt poleks terve see kogemus mulle sobinud. Aga ma ei usu samas, et sõjavägi on üksnes käsklustele allumise õppus. Justnagu oleks sõjaväe institutsiooni välja mõtelnud üksnes mingid räiged autoritaarsed kontrollfriigid. Kindlasti on põhjus, miks hea sõduri üks eeldus on see, et ta suudab käske täita. Mis, ma kahtlustan, võib seisneda asjaolus, et sõjavägi peab toimima hästi õlitatud üksusena ja selle üksuse liikmed peavad üles näitama usaldusväärsust. võib-olla kunagi keegi geenius leiutab viisi, kuidas saavutada sõduri töökindlus ilma teda sundimata alustama sõjaväekarjääri orjusest (viidates siin ühele tuntud laulule ajateenijatest). Aga senikaua on käsusüsteem mõõdapääsmatu selleks, et organiseerida inimesi, kes peavad ühiskonna julgeolekut kaitsma.

Millega ma kindlasti olen nõus, on et mehed, kes on konskripteeritud sõjaväkke puhtalt seaduse sunnil, ei saagi näidata üles samasugust commitmenti, mis sõjaväekarjääri selgelt silme ees nägev mees. Mingi suvaline tudenginoormees käib sõjas vaid sellepärast, et ta peab nii tegema. Puhas väline surve. Mis on sootuks teistmoodi, kui keegi militaarfanatt käib sõjaväes kindla sisemise eesmärgiga. Kas sõjaväekohustust jätkata või kaotada? Vastus oleneb ehk sellest, mida me eelpool nimetatud vastuoluga ette võtame?

Anonüümne ütles ...

Nõukaaja ajateenistuse kogemuse ülekandmine praegusele on kergelt öeldes rumal. Esiteks on ajaline vahe juba suur, 2 aastat vs. 8 kuud - sügisel lähed ja kevadel juba tuled. Lisaks asukoht, ajateenijad paiknevad peamiselt Tallinnas, Tapal ja Võrus ehk kodu lähedal. Nädalavahetused on reeglina vabad, õpi või käi nii palju kodus kui heaks arvad (linnaloal ajateenija on kulude kokkuhoid, kuna selleks ajaks võetakse söögilt maha). Söök vastab euronõuetele, isegi metsas ei keedeta ise suppi, vaid see tuuakse katlaga sööklast järele. Mingisugust vanemate ajateenijate poolset kiusamist nooremate suhtes ei ole (vanemad ajateenijad lähevad selleks ajaks juba reservi, kui nooremad peale tulevad) jne.

Inno ütles ...

Arvestades ajateenijate mahvi, ei kujuta ma küll ette, kuidas nad nädalavahetuseti õpikutesse süvenevad. See on täiesti asjatundmatu jutt inimeselt, kes õppimisest midagi ei tea.

Anonüümne ütles ...

Paraku on asjatundmatu hoopis blogipidaja jutt praegusest ajateenistusest. See nn. ajateenijate "mahv" kestab vaid 10 nädalat ehk sõduri baaskursuse. Edasi on kaheksast viieni peamiselt loengute vormis erialane väljaõpe, sekka ka mõned nädalad metsas õppustel ja siis kevadel "lõpueksamina" Kevadtormil osalemine. Peale päevaseid loenguid ja harjutusi on igaühe valik, kas läheb jõusaali trenni tegema, raamatukokku lugema või sõdurikodusse televiisorit vaatama. Kes vähegi huvitatud on, saab seda aega täiesti vabalt õppimiseks kasutada. Pealegi kui on vaja käia riigieksameid vmt. väljaspool väeosa tegemas, siis selleks antakse kenasti linnaluba, kedagi kinni ei hoita.