Soome elama? Jees või apua? Soomlase aruanne

Olen juba mõnda aega mänginud mõttega, et kui läheks Soome elama. Nii paljud eestlased ju lähevad ja mis minagi siin teen, kui kõik ära lähevad. Lähevad ka need, kes üldse soome keelt ei oska. Aga mina olen ju soomlane. Võiks küsida, et põmmpea, miks sa juba ära läinud ei ole. Soomes on viis või isegi kümme korda suuremad palgad, lapsetoetus Eesti näruse 19 euro asemel 500 eurot (last kodus kasvatavat naisel), võimalus saada elamistoetust, kui su kuusissetulek jääb alla 1200 euri, leipäjono, kust saab tasuta toitu. Tasuta gluteeni- ja laktoosivaba toitu. Mida sa, põmmpea, veel Eestis teed, küsisin ma endalt mõni aeg tagasi. Ma oskan suurepäraselt soome keelt, sest see on sõna otseses mõttes mu emakeel. Mu ema on soomlane, 100 %, sest nii mu emapoolne vanaema kui vanaisa on soomlased. Mu lapsepõlves rääkisid ema ja vanaema muga soome meelt, ilmselt olid ka mu esimesed sõnad soome keeles.

Ka meeldib mulle väga vaadata soome telekat. Mu digipaketis on YLE1 ja YLE2, mida ma igal hommikul kohvi juues vaatan. Viimasel ajal olen neid vaadanud rohkem kui ETVd. Sest kuna ma olen mänginud mõttega, et kolin Soome emapoolsete juurte juurde, siis on ju hea teada, millisesse ühiskonda ma ülepea kolin ja end eelnevalt juba kurssi viia. Soomlaste olemuse ja mõttemaailmaga. Niisiis, olen nüüd juba nädal aega kohustanud end vaatama Soome Aamu TVd (YLE1st) ja Piirkondlikke uudiseid (YLE2st). Aamu TV on enam-vähem samasugune nagu Terevisioon, ainukese vahega, et seal on saatejuhtidel kogu aeg peas täpselt ühesugune ilme. See ei varieeru absoluutselt. Neil on kogu aeg näol selline naljakas poolnaeratus, mis ei kao sealt kunagi. Võiks arvata, et see väliselt üsna meeldiv ja paaril esimesel vaatamiskorral hinge helget meeleolu loov naeratus on neile näkku süstitud, ma nimetaks seda botox'i naeratuseks. Mitte kunagi ei kortsuta need saatejuhid seal Aamu TVs ega ka Piirkondlikes uudistes kulmu, mitte iialgi ei vihasta nad ega pahanda kellegagi. Neil on permanentselt hea tuju, igast nende nahapoorist õhkub positiivisuutta. Nad ei vingu, virise, irise, jorise, ägise, porise, torise kunagi.

Olen seda permanentset positiivsust jälginud nüüd juba nädal aega ja täna tabas mind õud. Mõtlesin - mis kui, kolides Soome, vahivad mulle absoluutselt igast poekassast, absoluutselt igast laitoksest, absoluutselt igast postkontorist, apteegist, jaoskonnast, osakonnast, igalt viimasest kui tänavanurgalt vastu needsamad kalasilmad, mis on alati täpselt ühesugused - tardunud ja kus tunded on joonlauaga täpselt välja mõõdetud. Brrrr. Mõtlesin oma trepikoja tädile, kes mulle vahetevahel närvidele käib, sest ta karjub väikeste laste peale - et miks nad uksi prõmmivad ja tädi istutatud taimi tallavad. Ja palusin mõttes jumalat, et ta annaks mulle elus pigem kümme sellist tädi, kui ühe sellise kalasilmadega uudistelugeja naabriks.

Nyt uutiset Louinais-Suomesta, ütles üks naeratav uudistelugeja. Nyt uutiset Hämeestä, ütles teine naeratav uudistelugeja. Nyt Savosta... Ja kõigil näol täpselt ühesugune robotlik poolnaeratus, täpselt ühesugused tardunud simad. Täpselt ühesugune mahe ja meloodiline hääl. Meeldiv ja uinutav, aga mittemidagiütlev. Palataan asiaan, armastavad öelda soomlased. Mis tähendab sisuliselt seda, et nad ei kavatse sinna kunagi palata. Pealiskaudsus, silmakirjalikkus, kätteõpitud ja detailideni treenitud tegeliku sisuta viisakus. Pea, kus suu räägib, aga ajukäärude vahel vilistab tuul, kus pole ühtegi loovat, hullu mõtet.

Ma olen 50 % soomlane ja vahel ei saa ma eestlastest aru. Mulle käib närvidele eestlaste soov mulle vahel omal algatusel külla tulla ja siis tuppa trügida. Seesama tädi alatasa helistab mu ukse taga kella ja tahab midagi tuua või siis niisama juttu puhuda. Alguses olin väga ärritunud, soomlane minus tahab istuda rahus oma urus, aga nüüd olen ma juba harjunud ja täna, pärast Piirkondlike uudiste vaatamist, tahtsin ma juba tädi kallistada, kui ta pärast uksekella helistamist mulle maasikamoosi purgi pihku surus.

Jumala eest, laske eestlastel viriseda. Ma palun teid, laske neil iriseda ja viriseda, kulmu kortsutada ja kurjustada, sõimata ja kakelda. Ärge tahtke sellist tuima ja tundetut, tardunud botox-ühiskonda nagu on soomlastel. See, kui inimene iriseb ja viriseb, joriseb ja toriseb, tähendab, et ta on elus!!! Hingab ja hingitseb! Ärge tahtke elavaid laipu nagu soomlastel.

Soomlane minus igatseb ikka vahel Soome, sinna pole midagi teha. Kalliolle, kukkulalle. Soome ei ole minu jaoks välismaa, tunnen end seal alati kui kodus. Aga minu isa oli eestlane, kelle vaprus 44ndal aastal venelastele vastu minnes ei jäänud alla Talvesõjas võidelnud soomlaste omale. Olen 50 % eestlane. Mus on soome sisu, aga mus on ka eestlase elurõõm ja tarve tunda, et ma olen elus. Et ma mitte ei elutse, vaid olen elus, mõistate! Ja selleks, et olla elus, vajan ma enda ümber elusaid inimesi. Mitte permanentselt positiivseid, alati ühesuguseid, vaid kurbi ja rõõmustavaid, õrnu ja argressiivseid, ka hulle, sest ainult hullud ja nende hullud ideed viivad ühiskonda edasi. Sellised, kes presidendiprouale kätt ei anna. Ma ei kujuta ette, kas Soomes oleks selline asi võimalik. Juba seepärast tahan ma Eestis edasi.

Ma ei ütle, et ma kunagi Soome ei lähe. Ikka lähen, kasvõi juba seepärast, et Soome ajakirjad on seal odavamad kui meil ja ma väga armastan ajakirju. Aga elada tahan ma vähemasti praegu küll Eestis. Kus on pärisinimesed päristunnetega. Täna oli mul nii hea meel, kui kassapidaja mind Maximas tigeda näoga põrnitses. Nädal aega Soome uudiseid oli teinud oma töö. Aitäh, hea inimene! Vähemasti oli see tige tädi ehe. Elus inimene.

Kui teil tuleb tahtmine küsida, miks Eesti inimene nii palju viriseb ja te tahata seepärast Eestist ära kolida, siis minu poolt tasuta nipp - vaadake nädal aega YLE2st Piirkondlikke uudiseid. Veame kihla, et tahate pärast seda igale kulmu kortsutavale eestlasele nina peale musi anda.

Inno täiendus:
Väga ohtlik on see, kui riigi juhid hakkavad rääkima, et vinguda ja viriseda ei tohi või hakkavad virisejaid naeruvääristama. Tuletan meelde, et just virisejad, mitte rahulolijad aitasid nõukogude ajal kaasa totalitaarse režiimi lagunemisele ning Eesti iseseisvuse taastamisele. Liit püsis, kuni virisejad ja vingujad pandi vangi, saadeti Siberisse või hoiti neid muul moel kontrolli all. Avalikustamise protsessis lasti vingujatel üle pika aja rääkida ning režiim kukkus kokku.
Demokraatlikus ühiskonnas hoiavad virisejad ja vingujad poliitikuid trimmis, ei lase neil laisaks minna. Ilma virisemise ja vinguta pole arengut ning saabub stagnatsioon. Euroopa praeguste hädade põhjus on paljuski selles, et rahvas on nii laisaks ja rahulolevaks muutunud, et ei viitsi enam viriseda ega vinguda, mistõttu pole arengut. Oma osa on antidepressantidel, mida arenenud riikides tarbib kohati juba pool elanikkonnast.