Ei tea täpselt öelda, mitu korda on Kivirähk kirjutanud Savisaare ja venelaste teemal viimase paarikümne aasta jooksul, aga seda on omajagu. Ja tavaliselt tulevad kirjaniku-härrale sellised targad seosed pähe just enne valimisi. Nagu vanalt plaadilt- Savisaar, vana paks, semmib venelastega jne. Ja nii aastast aastasse, kümnendist kümnendisse. Sõnad voolavad, voolab aeg, Savisaar püsib endiselt pukis ja ostab üha uhkemaid autosid, niisamuti nagu Savisaare-viha õhutavad poliitilised vastased. See, et rahvas peab püha ürituse nimel oma elujärje ohvriks tooma, on täiesti teisejärguline.
Kui küsida, mida on Eesti ja eestlased viimase paarikümne aastaga saavutanud, siis võib eesti rahvas eesotsas kirjaniku-härraga särki eest lõhki rebides uhkusega öelda: oleme Savisaare võimust eemal hoidnud. Umbes nii nagu mõnes peres on elu suurim saavutus see, et on suudetud oma koer naabri aeda sittuma õpetada. Aga asi seegi. Ju siis on asi seda vaeva väärt. Öeldakse, et iga rahvas väärib oma juhte, ja loomulikult ka kirjanikke, ning Eesti pole siin mingi erand.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar