laupäev, 11. mai 2013

Euroopa Liit tõi endaga kaasa äraminemise mentaliteedi

Varsti saab 10 aastat täis Eesti liitumisest Euroopa Liiduga ja oleks aeg hakata nö tibusid lugema. Kas liitumisega on saabunud see õndsus, mida paljud kuulutasid. Või oli liitumine enneaegne ja korralikult läbi mõtlemata, mille eest hoiatasid vähesed.

Ma pean kohe ära ütlema, et olin ise kiire liitumise vastu, aga et liitumine Eesti jaoks nii raskeks kujuneb, seda ei osanud isegi mina ette arvata. Praegu võib öelda, et liitumise tulemusel on Eesti kaotanud 10% oma elanikkonnast, see on suurem kaotus kui Stalini aja repressioonid.

Mina olin kiire liitumise vastu peamiselt põhjusel, et Eesti oli väga vaene ning liitumine oleks tähendanud, piltlikult öeldes rikka sõbraga matkale minekut. See on küll võimalik, aga kujuneb kõigile osapooltele väga ebameeldivaks. Kõik taandub sellele, kas tasuta saadud asjad teevad kedagi õnnelikuks ning kuidas see mõjutab inimeste enesetunnet. Paljud asjad, mis rikkale loomulikud, vaesele ei sobi, ja vastupidi. Lisaks tuli Eestil võtta üle suur hulk üle maailma kuulsaid ja kardetud ELi regulatsioone, mis ootuspäraselt hävitasid väikeettevõtluse ning selle osa põllumajandusest, mis Mart Laarist oli veel järgi jäänud. Praegu Eestis enam väikeettevõtlust ja põllumajandust klassikalises mõttes ei eksisteeri, on vaid üksikud suured firmad, kellele kuulub lõviosa ettevõtteid ja põllumajanduslikku maad. Range regulatsiooni tõttu ei olegi mõtet Eestis väikeettevõtlusega tegeleda, mistõttu on Eesti majanduskeskkonnast saanud odav ja kerge saak välismaistele ülevõtjatele. Välismaa omanike jaoks on omakorda mõnel juhul lihtsam tootmine lihtsalt sulgeda, suurem osa töötajaid lahti lasta ning hakata kaupa sisse vedama kusagilt mujalt. Konkurentsi karta pole, sest väikse turu ja kõrgete sisenemiskulude tõttu pole Eestis mõtet paljude asjade tootmist alustada.

Kujunenud olukorras pole ime, et Eestis on kadunud töökohad, beebibuumi aja lastele tööd pole ning nad on sunnitud lahkuma välismaale. Selline areng oli täiesti oodatav, nagu öeldakse, töö tellija materjalist. Seda kummalisem on lugeda viimasel aja kirumist Eestist lahkumise üle, seda teevad eriti sotsid, näiteks Euroopa Liidu esinduse juht Hannes Rumm, aga ka sotsialistlike vaadetega Europarlamendi saadik Indrek Tarand. Tekib küsimus, millest selline masohhistik enesele tuha pähe raputamine? Olid ju sotsid just need, kes kuulutasid, kui hea ja õnnelik saab olema inimeste elu Euroopa Liidus ning kui hea on välismaale reisida. Nüüd, kui eesti rahvas seda võimalust ka olude sunnil või vabatahtlikult kasutab, on hirmus kisa lahti, ja jälle nendesamade sotside suust. Jääb mulje, et see sotsidest kontingent üldse mõelda ei suuda, või siis mõtleb mõne muu kehaosa, aga mitte peaga.

Olgu siin veel puust ja punaseks üle korratud: Eestist äraminemise mentaliteedi tõi Euroopa Liiduga liitumine ning liitumise eestkõnelejateks olid Eestis sotsid. Ehk siis peavad nemad ka vastutuse võtma selle eest, et Eesti rahvas kokku kuivab, majandus kidub ning palgad jätkuvalt ühed madalamad Euroopas.

Ma kujutan ette, et sotsid vabandavad end välja sellega, et Euroopa kutsus meid ja meil polnud põhjust kutset mitte vastu võtta. Ent kui mõni miljonär sind kutsub ja palub sul pea ahju pista, kas sa teed seda? Eesti vaene pruut abiellus, piltlikult öeldes miljonäriga, ning nüüd on see miljonär halvatud, pankrotis ja kõrvuni võlgades ning ta ei palu eesti pruudil mitte üksnes pead ahju pista, vaid suisa nõuab, et see vaene ja jõuetu pruut teda kukil kannaks. Selline on vaade pruudi poolt. Aga miks miljonär endale sellise pruudi kosis? Aga tont seda teab, miljonär võib paljusid asju endale lubada, isegi mingitest hetke-emotsioonidest tulenevaid lollusi. Võibolla teadis ta oma pankrotist ette ning leidis pruudi, kes on nõus tema eest oma elu andma.

8 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Sotse süüdistada selles on küll mugavusmõtlemine..Eestis on kõik poliitilised põhierakonnad peale Keskerakonna ELiga ühinemist pooldanud. SDE on Eestis võimul olnud harva ja sedagi juuniorpartnerina koalitsioonis. Eestis on valdavalt ikka Reform valitsenud, seejuures valdavalt valitsuse juhtpartiena.

Põllumajandusest rääkimine on esiteks: nostaligine, kui võrrelda plaanimajandusliku NSVLi riiklikult poputatud põllumajandust vaba turumajanduslikuma põllumajandusega. Võrreldes ELile eelneva ajaga on Eesti põllumajandus saanud üüratult laussubsiidiume, mida Eesti ei teinud enne ELi astumist. (jättes investeerimistoetused 1998.-st ja ELi liitumiseelsed toetused kõrvale). Igatahes põllumehed on ausalt väljateeninud ELi astudes saanud siseturu osalise eelise, ehk ELi sisetollide puudumise. Enne ELiga liitumist maksustasid ELi riigid ELi sisenevaid Eesti põllumajandustooteid, ELi sees olles oleme ELi tolliliidu osa.

Tööjõu ära minemine on ELis erinevalt NSVList vabatahtlik. ELi põhiõiguste hulka kuulub tööjõu vaba liikumine. Palgavahed Läänega on meil üle 50 aasta NSVLi plaanimajanduse tulemuse taak, mille ületamine võtab aega. NSVL sõitis piltlikult Zapaka kiirusega, samal ajal Lääs sõitis Mersuga. Lohutusena võib öelda, et Eesti elatustase jättes masud ja majanduskriisid kõrvale on ELi keskmist pidevalt pärast 1995-96. aastat kinni püüdma hakanud. ELi liitumisläbirääkimiste hetkel oli Eesti elatustase: 23%, 2003: 40% ja nüüd 62% ELi keskmisest.

Ettevõtlust reguleerivad regulatsioonis on Eestis ühed ELi väiksemad, ainult Iirimaa on ELi riikidest vabama majanduskliimaga. Eesti kuulumine maailma inimvabaduse TOP-10se on sellest puhas tõestus. Jutud tapvatest regulatsioonidest on makroplaanis mütoloogiline.

Laias laastus vabakaubanduse puhul on loomulik nähtus majanduse efektivseeriminene, seega on loomulik kadu nende ettevõtete kadu, mis vabakaubanduse reeglite järgi ei ole efektiivsed. Nii on see nii WTO kui ka näiteks ELi puhul.

Eesti ühines ELiga igati õigel ajal, rumal olnud 2004. ühinemata jätta, eriti veel arvestades, et Läti ja Leedu oleksid niikuni ühinenud. See tähendaks, et tulnukd meil ühineda EL-24ga, kus oleks raskem head läbirääkimistingmusi saada kui EL-15ga läbirääkida.

Inno ütles ...

Mersu ja sapaka võrdluse kohta lisan niipalju, et need, kes sõitsid mersuga, sõidavad ikka mersuga ja need, kes sapakaga, sõidavad ikka sapakaga. Kuivõrd aga sapakaga sõitjaid on juurde tulnud, siis on keskmine sõiduvahend sapakas, mis ei tähenda siiski seda, et sapaka-mehed oleks mersudele lähemal. Pigem sõidab osa mersu-mehi juba rolls-royce'iga, aga need ei paista enam sapakate vahelt eriti välja.

Anonüümne ütles ...

Põllumajandusmaa kuulumine ja harimine on Eestis kaks iseasja - suured harijad harivad reeglina paljude omanike (õigusjärgsete jm.) maid. Mitte maa kuuluvus ei piira klassikalist põllumajanduslikku tootmist(väike ja tööjõumahukas), vaid tasuvus.
Kui energiakriis tuleks, taastuks teie soovitud klassikaline põllumajandus aga küll. Maal läheks jälle toidu tootmiseks palju töökäsi vaja - mis omakorda tingiks suured pered jne.

Inno ütles ...

Euroopa Liidus on suur põllumajanduse ületootmine, mistõttu makstakse selle eest, et tootmist ei oleks. Eestis on suurem osa põllumajandusmaad söötis, seal niidetakse vaid heina ja makstakse selle eest nn hektaritoetusi. Nõukogude ajal varustas Eesti toiduga poolt Moskvat, nüüd on eksport marginaalne, samas on Eestil põllumajandustootmise osas selge eelis, seda jagasid ära juba saksa rüütlid 1000 aastat tagasi.

Anonüümne ütles ...

Eestis on suurem osa põllumaid söötis - sõida praegu, kui põllud on värskelt üle haritud, näiteks Tallinnast Tartusse või Viljandisse. Vaata, kui palju maid on söötis ja palju haritud - enamus on haritud, sööti on vähemus. Võin öelda ka, kus sööti on palju - künklikud alad, kus on ebasoodsad tingimused põllu tegemiseks (Otepää kõrgustiku keskosa "suusamäed" jne.)

Ja mis rohumaadesse puutub, siis ära soovita neid kõiki üles künda -neid on ka vaja, nimelt silo saamiseks lehmadele. Peale selle aitavad rohumaad säilitada mulla huumust.

Põllumajandusliku tootmise puudused Eestis:
looduslikult võimalik saagikus ha kohta väiksem kui näiteks Kesk-Euroopas - tingitud lühikesest suvest, piiratud sordivalikust jne., pikk talv - loomade ületalve pidamise kulud suuremad; teravilja niiskuse % ja kuivatuskulud (kütusekulu) suuremad, teravilja kvaliteediprobleemid sagedasemad (niisketel suvedel) jne., aiakultuuride kasvatamine sagedaste talvekahjustuste tõttu riskantne jne.
Taanil, Leedul, Poolal, Saksamaal, Prantsusmaal jne. meist lõuna poole jäävatel Vene aladel on meie ees looduslik eelis - aga noh, vähemalt Soomet me looduslikelt tingimustelt lööme!

Eelised: niiske kiima on hea rohu (silo)kasvatamiseks, põhjavett jagub, ekstreemset põuda (nagu Hispaanias jne.) esineb harva.

Inno ütles ...

Kuikliima on hea rohu kasvamiseks, kuidas siis loomade ületalve pidamise kulud saavad suuremad olla? Isegi metsloomad saavad väga hästi hakkama, seda ilma mingi heina või silota.

Anonüümne ütles ...

Metsloomad on teine lugu, nemad on kohastunud. Kuigi näit. metskitsi hukkub mõnel talvel palju. Põdrad ja metskitsed söövad puude võrseid ja koorivad noori puid. Teatud hulga puude ärakoorimise ja hukkumise kannatab mets välja. Saab puudesööjaid palju, saab palju ka kiskjaid ja haigusi, mis neid vähemaks võtab (st. kui loodus täitsa ise reguleerib).

Eesti kliima on rohu kasvamiseks hea, kuid see rohi on saadaval ainult lühikese osa aastas. Pikaks talveks tuleb seda varuda - niita, kaarutada, pallitada. Kõik see on traktoritöö - kütus + inimtunnid.
Paikades, kus rohumaa rohetab aastaringselt, saab loomi (lambad, lihaveised) aasta ringi karjamaal pidada ja söövad maast ise. Ette varuda tuleb vähem või ei tule üldse. Seega lühikese sooja talvega piirkondades toodangu omahind odavam kui pika külma talvega maal.

Mis siis oli kommentaari mõte? Mitte see,et ärge jummala eest püüdkegi Eestis põllumajandustoodangut toota. Lihtsalt, kui planeerida põllumajandustoodangut eksportida, siis tuleb olla realist ja teada, millised eelised on näit. Prantsusmaa viljakasvatajal või Uus-Meremaa lambapidajal võrreldes eestlasega. Mitte lihtsalt hõisata, et just Eesti on mingitel müstilistel põhjustel (?) põllumajanduses ikka ja alati eelisseisus paik maamunal - ja punkt.

Inno ütles ...

Eesti maatõugu lambad ja veised saavad talvel väljaski suurepärselt hakkama, pole muud vaja kui varjualust. Mis heina puutub, siis näiteks Prantsusmaal me loomi väljas ei näe, nad on nagu meilgi uuemates lautades kogu aeg sees ja neile veetakse heina ette, mis on kütus ja inimtunnid.
Prantsusmaal on tõesti mõned eelised, ent tuleb arvestada, et toit kaalub päris palju ning selle vedamine ühest kohast teise on kulukas. Teisest küljest toit rikneb kiiresti, mistõttu tuleb seda kiiresti transportida, mis on veel kulukam, külmutada, mis on samuti väga kulukas ja rikub mõnede toiduainete maitseomadusi, või siis lisada toidule palju säilitusaineid, mis võimaldab kulusid kokku hoida, aga mis jälle rikub tervist.

Toidu puhul on raske järgida majanduses kehtivaid põhimõtteid, et tooda seal, kus on kõige suuremad eelised, eriti just toidu kiire riknemise tõttu. Kõik toiduained pole nagu banaanid, mida saab täiesti toorena ära korjata, transportida laevaga maailma teise otsa ja kohapeal ahjus "küpsetada" valmiks.