neljapäev, 5. september 2013

Järjejutt ajakirja Just tegemistest, osa III

Mees, kes leidis maanteelt hobuseraua, tõdes lootusrikkalt, et nüüd polegi enamat vaja kui kolme rauda ja ühte hobust. Umbes samas seisus olime Reneega 1. augustil. Tulevase toimetuse tarvis oli nurgake Renee kontoris. Meil oli ka idee, makett ja fotode hulgiostu leping. Polnud aga isegi mitte ainumast kirjaklambrit, arvutitest-programmidest kõnelemata. Kogu toimetuse ainus töötaja olin ma ise. Tõsi, ajakirjanikke oli Tallinnas nagu koera seljas kirpe. Tartu Ülikool koolitas neid, filoloogiateaduskonnast tuli neid ja lõpuks oli terve hulk minusuguseid: kas lühemat või pikemat aega üliõpilaste nimekirjas olnuid, kuid õppekava siiski täitmata jätnuid. 

Möödunud nädalatega olin nii palju kollase ajakirjanduse anatoomiast sotti saanud, et arvasin teadvat: ajakirjaniku diplom pole oluline. Teisalt andsin endale aru, et valmistame ju Reneega ette ajakirjanduslikku avantüüri. Sellise tegevuse juures on justkui rahulikum, kui kõrval on keegi, keda tunned. Püüdsin meelde tuletada kõiki kolleege, keda teadsin. Praakisin mõttes välja nii ühe, kui teise; kolmanda ja neljanda. Mõnedest teadsin, et nad saavad palka, mida meie ei ole võimelised pakkuma. Teised tundusid mulle liiga aeglastena. Tulevane ajakiri nõudis vähemalt algusfaasis nobedat tempot. Kusagilt oli aga kõrva puutunud, et Õhtulehe endine uudistejuht Rait Raidmaa on parasjagu vaba. Raidiga sain tuttavaks Õhtulehe reporterina töötades. Lehte tulles koosnes mu ajakirjanduslik biograafia paarist aastast vabakutselise raadiosaatejuhina ja mõnest juhuslikust artiklist. Ühesõnaga kujutasin endast ajakirjanduslikus mõttes kedagi sellist, kelle sarnaseid Jüri Üdi kirjeldas luulesõnadega: „Ila pluusile tilkus ja peas olid tingud ja täid…“ Rait aga viitsis ka minusugustega tegeleda. Tal oli mitu väljaprinti LA. neegrirahutuste kirjeldusega. Iga kirjeldus erinevalt ajalehelt. Pidin neid uurima ja endale selgeks tegema, milliste võtetega saab ühte sündmust kirjeldada. Rait ei sallinud silmaotsaski ajakirjanikke, kes kippusid oma isiklikku arvamust lugudesse sokutama. Nii alluvate kui võõrastega oli ta pigem otsekohene ja napp. Ega tal polnudki vaja palju sõnu teha – ma polegi vist näinud ühtegi teist ajakirjanikku, kes umbes 10 sekundiga saab aru, mida teine inimene tegelikult soovib. Tüüakas ja karmipoolne Rait tundus olevat just see, keda toimetus vajas.

Ühel tuulisel esmaspäeval kõndisimegi kõrvu Stroomi rannal ja seletasin kiirelt, mida kavatseme Reneega teha.
„Kogu plaan on nii lihtne, kui olla saab. Ajakirja põhi on netist leitavad uudised: kes, keda paneb, või siis enam ei pane,“ veensin Raiti. „Ise sa kunagi ütlesid, et Õhtulehe tegemiseks on vaja täpselt kolme inimest. Sina hangid politseiuudised, keegi kirjutab juhtkirja ning sekretär võtab surmakuulutusi vastu. Nüüd siis ongi selline projekt.“

Alul ei tahtnud Rait kuidagi uskuda, et keegi on tõemeeli valmis millegi nii jabura tootmisele raha kulutama. Kuid samal nädalal, 12. augustil, kohtusime Renee kontoris ja Rait sai aru, et meil on tõsi taga. Sellel kohtumisel osales ka toonane Renee äripartner Ülar Palm. Hiljem sai just temast peamine põhjus, miks me leidsime, et enam ei ole tore selle projektiga tegeleda.

Renee oli aga oma mitut väljaannet tootva kirjastuse ideele truu. Ikka ja jälle ta kordas:“ Kõigepealt teeme need valmis ja siis tulevad järgmised.“

Loomulikult, kui väljaandeid on mitu, läheb ühel hetkel vaja ka büroojuhti. Mõni päev hiljem juhatatigi minu juurde keegi vaimustav punapea. Sire, sale ja sügavroheliste silmadega. Ehtel nimeks. Ootasin juba, et nagu ta suu avaneb kostab mõni Iiri rahvalaul. „Ma pean sinuga tulema taburette ostma“, sõnas piiga eesti keeles. Olgu, kui mööbel, siis mööbel. Järgmisel päeval saabusid ka arvutid. Toimetuse ruum hakkas pisitasa toimetuse moodi välja nägema. Ajakirjal ei olnud aga nime. Ja toimetusel ei olnud küljendajat, kes selle nime kenasti disainib ja esikaanele paneb. Leppisime kokku, et igaüks kirjutab üles kõik nimed, mis pähe tulevad. Järgmisel hommikul saame aga kokku ja valime neist ühe.

Rait klõbistas kogu pärastlõuna klaviatuuril ja sai kokku umbes 20 võimalikku nime. Ülaril oli paberil umbes tosin nime. Reneelgi oli üsna raskelt leotavate märkidega kaetud paber teiste kõrvale panna. Ehtel püüdis neist ühtset nimestikku koostada. Mul oli viis kuus nime, aga teadsin, et nende seas ei ole töökõlblikku. Lootsin, et ehk annab mõni neist aga teistele inspiratsiooni. Siis märkasin Renee paberil sõna Just! 

„Aitab piinadest. Meil on nimi! Täiesti briljantne nimi,“ kinnitasin seltskonnale. Renee püüdis veel seletada, et kuidas ta sellele tuli, aga mida siin enam seletada? Semantilistelt võimalustelt nõnda avarat, kui ka samas kitsalt täpset nime, ei olnud siinmail varem ajakirjale leitud. Sellest hetkest hakkas mulle tunduma, et võib olla jääb meil nina vee peale.

Kommentaare ei ole: