teisipäev, 20. mai 2014

Varguste vabariik

Eestit küll armastatakse kiita, aga moraal on nii käest ära, et anna olla. Võtame näiteks sellise asja nagu varastamise, mis on muutunud eestlase kõige levinumaks rahvus-harrastuseks. Vargused on muutunud nii hulluks, et midagi enam kuhugi jätta ei saa, rääkimata unustamisest. Kõik tuleb endaga koos ketiga kaasas kanda, muidu oled kõigest ilma.

Soetasin mõned aastad tagasi maakodu. Looduskaunisse kohta. Käisin vaatamas, tundus tipp-topp. Sõlmisin tehingu, kandsin raha üle. Kui oma valdusi vaatama läksin, olid majast põranda- ja seinalauad kadunud. Läbi akna ära viidud, aknad koos raamidega eest minema löödud. Nõnda pidin esimese öö olema väljas telgis.

Hiljem maakodus omanikuna pidin suurest hirmust kõik uksed sulgema, sest mine tea. Midagi ei julgenud pikaks ajaks jätta, kõike pidin kaasas kandma. Selleks tuli soetada võimas džiip, mis jaksaks pikka käru vedada. Ikka selleks, et kõik kaasa võtta.

Mu Soome sõber ostis Eestisse maakodu. Igal kevadel pidi kõik tööriistad uuesti ostma, sest talve jooksul oli kõik minema viidud. Viidi ka suvel, kui jäi pikemaks Soome. Kunagi ei teadnud, mis seisus on majapidamine, kui tagasi tuli. Hakkas temagi ühel hetkel asju kaasas kandma. Mõtles veel sellele, et lasta aknalaudadesse elektrivool sisse, aga ei julgenud seda teha kartuses, et viimaks varas elektrilöögist hinge heidab. Lõpuks ei soetanudki enam midagi maakoju ja viibis seal nii vähe kui võimalik.

Paigaldasin maakodusse valvesignalisatsiooni. Sellega oli samuti jama. Elekter käis tihti ära ja süsteem ei suutnud sellega kohaneda. Variant oleks olnud paigaldada aku, aga seda oleks pidanud ühtelugu laadimas käima. Nüüd on muidugi olemas uuemad süsteemid, kus kaamerad küljes ja puha. Aga selleks on vaja korralikku interneti või mobiilside ühendust, mida maal igal pool ei ole. Selleks ajaks kui keegi kohale jõuab, on kallid süsteemid ammu maha võetud ja needki minema viidud.

Ehitasin omale kodu juurde garaaži ja sauna. Garaažis olid tööriistad, saunas pesumasin. Ühel lumesajusel ööl oli garaaž tühjaks tehtud. Kõik tööriistad viidi minema, akutrellid, saed, lihvimismasinad. Isegi raske, mitukümmend kilo kaaluv pesumasin oli minema taritud, üle paari meetri kõrguse heki.

Ent see pole veel kõik. Ostsin hiljuti auto kütusepaagi kütust täis. Enne planeeritud pikemat sõitu. 70 liitrit. Ausalt, tanklast, kõik maksud makstud. Läksin mõned päevad hiljem sõitma, kütuseosuti näitas nulli. Vaatasin välja, kütuseluuk oli lahti murtud ja kütus välja võetud. Mul ei ole lihtsalt enam sõnu.

Ma unistan sellisest ajast, sellisest Eestist, kus ei pea kõiki uksi enda järel mitme lukuga lukustama, igale asjale ketti külge panema ja kõike endaga kogu aeg kaasas kandma. Kus saad rahuliku südamega magada. Selline aeg oli kuuldavasti vana Eesti aeg, selline aeg oli laias laastus nõukogude aeg, aga nüüd on asi täiesti käest ära läinud. Kas praegune hull aeg ükskord lõppeb, või läheb asi iga aastaga järjest hullemaks?

11 kommentaari:

Edmund ütles ...

Ei teagi, kas see varastamine nii väga nüüd eesti asi ongi. Ka nt. Portugalis varastatakse päris julmalt kõike, mida kõlbab vanarauana sisse kasseerida. Kui inimeste majanduslik marginaliseerumine jätkub seoses jätkuva majanduskriisiga, siis pole lootust küll teps mitte.

Anonüümne ütles ...

Ma ei lukusta kunagi auto uksi, suvekodu uksi, kodu väravat ega külmkappi. Ja ootan, et tuleks aeg, mil ka teised eestlased ei peaks lukustama. Varastamine saabus ja juurdus koos venalastest kotipoistega aastatel 1947-...
Näiteks oli (enne seda invasiooni) Eesti kaubalevastikus lausa keelatud lukustada meremehe isiklikku santuskasti.

Anonüümne ütles ...

Nõuka ajal varastati rohkem riigiobjektidelt,kusjuures vahelejäämise korral oli karistus päris karm,enamasti paar aastat kinnimaja.Muud vargused olid tingitud rohkem kaupade defitsiidist,varastati ja lammutati mootorrattaid(Jawa),hiljem ziguli jne.Tabatuid karistati samuti reaalse vagistusega enamasti.Olmevarguste ja röövide osakaal oli väiksem.Eks praegune olukord on tingitud suuresti olematutest karistustest,samuti tööhõive poliitikast.70-80-ndatel oli mõeldamatu ilma mõjuva põhjuseta tööl mittekäimine.Neil hoiti silm peal.Praegu hulguvad noortekambad tegevusetult ringi ja nii otsitaksegi kohti,kust on mida võtta.Nii nagu ei hakka vihma lihtsalt sadama,eelnevad ikka ilmastistikunähtuste koosmõjud,nii on ka ühiskonnas toimuvate protsessidega.Et miski muutuks,peab eelnevalt muutma paljusid asju,mis pealtnäha ei oma mingit seost,kuid kompleksis annavad soovitud tulemuse.Paraku,siin Eestis tundub see võimatu.Nii et kannata,Inno.Ütleb ju vanasõnagi-kes kannatab,see kaua elab!

Anonüümne ütles ...

Huvitav, minult pole küll midagi ära varastatud ja olen kah siin ilmas 55 aastat elanud. Aga noh, dzhiipi mul pole, suvilat samuti mitte ja üldse elan suht vaeselt .Ei,üks asi siiski oli - töökohast varastati mu pealamp, mis oli ette nähtud , et saaks keldriruumides liikuda elektrikatkestuste ajal. Ju siis kellelgi oli seda 5-eurost vana lampi väga hädasti vaja, sest maha müüa seda on päris lootusetu.

Anonüümne ütles ...

Aga kes need vargad seal kolkas on, ikka oma kallid naabrid. Võõrad ei tea üldse otsidagi.

Anonüümne ütles ...

No praegu liigub ikka igasuguseid ringi,usumehed ja mustlased,silmad vilavad peas kõigil.Mustlasi olen paar korda malakaga peletanud,nüüd tükk aega rahu olnud.Mis kohalikesse vargapoistesse puutub,siis need on teada,kindel kamp,enamikes valdades.Istuvad mõne aja ja varastavad jälle.Karistamatuse tunne on ikka nii suur,et kelgitakse avalikult.On aja küsimus,kui omakohut hakatakse mõistma.

Anonüümne ütles ...

See ei ole varastamine vaid lihtsalt võtmine. 25 aastat reformikommunismi - ja üritust on krooninud edu ning õnn on puhkenud õitsele. Igaüks võib võtta seda, mida tal vaja läheb. Mina panen isegi ülearuse raha ukse taha ja alati on kellegil vaja läinud. Asjade peitmine on vana nõukaaegne igand.

Anonüümne ütles ...

Elada riigis, kus 50 aastat oli vargus normiks riiklikul tasemel, jätab igal juhul jälje kodanike käitumisse.
Vene riik varastas autoriõigusega justkui kaitstud teoseid nagu jaksas (filmid), kuulutas tohututes kogustes kokku riisutud kunstiteoseid endale kuuluvaiks, näppas kõik leiutised, millele luure vähegi ligi sai jne jne.
Oma kodanikelt võõrandas aga nagu jaksas. Oli vaja raudtee läbi memme kapsaaia teha jäi memme aiast ilma ja keegi isegi ei vabandanud. Muidugi hkaasid ka kodanikud võtma, mida said ja nii palju kui jaksasid ära tassida.

Anonüümne ütles ...

Autorikaitse ja patentidega piiramine lääne moodi on progressi pidurdamine.
Kaitsta tuleb küll aga mitte indiviidi rahakotti vaid leiutise/loomingu autentsust.
Välismaised filmid ikka osteti, mitte ei varastatud. Kui autori tasu lääne süsteemi järgi ei makstutki, siis ei küsitud seda ka oma filmide näitamisel välismaal.
Räiges stagnatsioonis oleme praegu.

Anonüümne ütles ...

Nõustun sellega, et vargused algasid koos meie nn integreerumisega venelastega.
Sama kehtib muide ka vägistamiste kohta. Minu ema töötas EV ja Sakslaste võimu ajal ettekandjana, mil polnud näiteks ohtlik öösel koju tulla. Niikui venelased tulid, oli turvalisus kadunud.

Anonüümne ütles ...

Huvitav on ka see, et mõnelt muudkui varastatakse, aga mõni võib oma asjad vabalt ripakile jätta, aga leiab ikka sama koha pealt üles või toob aus leidja koju kätte. Mul on lähedane, kes on jätnud võtmeid korteriukse ette rippuma, autouksi lahti korduvalt, fotokat ja rahakotti unustanud eri kohtadesse - ja miskit ei juhtunud, kõik puutumata. Muidugi võib selle tuttava vabanduseks öelda, et tal olid siis väiksed lapsed ja sellep. nii hajameelne. Samuti on teistel juhtunud, nt unustavad koti trolli; kott sõidab mööda Tallinnat ringi ja jõuab tagasi omanikuni ja keegi ei varasta ära. Nii et minu meelest olukord päris lootusetu ei ole. Aga mida teha - eks ikka püüda oma lapsi ausateks inimesteks kasvatada isikliku eeskuju najal.