teisipäev, 29. detsember 2015

Miks Eestile on kombeks anda lahkuvale presidendile jalaga?

Kui näiteks USAs ja paljudes teistes riikides hekseldatakse uus president ja tema taust viimse pulgani läbi, siis Eestile on kombeks talitada vastupidi: algul vaikne, heakskiitev mõmin ja siis, nii aasta-pool enne ametist lahkumist tulistamine sõelapõhjaks.

Toomas Hendrik Ilvesele heidetakse ette, et ta on arrogantne nartsissist, kellele ei lähe korda rahva arvamus. No kamoon, kas ta polnud siis selline kümme aastat tagasi ametisse asudes? Kes Ilvest tunnevad, need teavad, et ta oli täpselt samasugune ka enne. Võibolla isegi veel arrogantsem, kes välisministrina lubas endale Läti ja Leedu kohta kõnepruuki stiilis, et "kes need pasad veel on?" Saatuse irooniana abiellub Ilves nüüd ise selle va kuuevarbalise- lätlasega. Enne presidendiks saamist vahetas Ilves vana naise samamoodi uue vastu, semmides uuega vana selja taga. Eestis jäeti täiesti tähelepanuta, et siin naisi jahtival mehel oli abielust psühholoogiadoktor Merry Bullockiga raske puudega alaealine tütar. Uus tase on muidugi see, et ta tegi nüüd uue lapse veel enne vanast lahutamist. Aga see ei muuda asja- ta oli enne täpselt samasugune.

Või võtame intellektuaalist president Lennart Meri, keda nüüd pärast surma takkajärgi kangesti kiidetakse, aga kes oma eluajal enne ametist taandumist täiesti maa sisse tambiti. Ta oli nii ära trööbatud, et tema palve peale saada Viimsi poolsaare tagumises tipus ehk nn Armuneemel veidike maad kukkusid toonased suured ärihaid Hans H. Luik ja Andres Bergmann presidenti üksteise võidu üle trumpama. Ma kujutan ette, et sellest võitlusest tuuleveskitega tulenenud stress kustutas kalli presidendi eluküünla mitu aastat rutem kui oleks võinud muidu juhtuda. Ametist lahkudes oli Meri nii murtud mees, et tema asemele kõlbas panna kelle iganes.

Või võtame Arnold Rüütli, keda küll ametisse vannutades peeti igati sobilikuks, aga kelle üle hakati enne ametist lahkumist irvitama, et ei oska keeli ja üleüldse, pole nö parketikõlbulik. Aga kuidas ta siis enne kõlbulik oli? Miks tema tausta enne ei lahatud, miks selleks oli vaja meest ametis olles piinata ja nõnda terve riigi usaldusväärsust õõnestada?!

Kokkuvõttes võiks Eestis olla tava, et president või õigemini võimalik kandidaat võetakse läbi enne ametisse astumist. Siis pole pärast mingeid üllatusi, et ohh ja ahh ning presidendi saaks ametist ära saata pigem tänutundega. Nii et- uurida ja puurida ei tuleks mitte Ilvest, kes nagunii lahkumas ja keda praeguses hingeseisundis vaevalt et mingi kriitika enam ei kotibki, vaid näiteks Marina Kaljuranda (neiupõlvenimega Rajevskaja). Temast on olnud väga vähe juttu. Ta on rahvuselt venelane, juba see peaks häirekella lööma. Mis tegelane ta selline on? Kus sündinud? Kus koolis käinud? Kellega kokku puutunud? Kuidas temast sai diplomaat? Näiteks lõpetas ta Eestis sügaval nõuka ajal õigusteaduskonna- see juba on üks tähelepanuväärne näitaja, sest õigusteaduskonda igaüht ei lastud, liiati veel lõpetada. Avalikult pole Kaljurand ühiskondlikel teemadel arvamustega silma paistnud, mistõttu on küsimus, kas ta on millegipoolest parem kui näiteks Arnold Rüütel või mis veel hullem, mõni tavaline turumutt? Kaljuranna teeneks on peetud Eston Kohveri vahetamist Aleksei Dresseni vastu, mida on võrreldud Rudolf Abeli väljavahetamisega, aga sellest ei räägita, et Abeli puhul saadi vastu kaks ameeriklast. Kui Dressen venelastele nii oluline oli, et tema vabastamiseks tuli Kohver röövida, siis miks Dresseni vastu peale Kohveri midagi muud välja ei kaubeldud? Kasvõi näiteks Venemaale viidud Tartu Ülikooli rektori ametiketti? Kas Dresseni puhul üldse kaubeldi või talitati lihtsalt venelaste tahtmise järgi? Kas Kaljurand kui venelane on üldse õige inimene teise vanelasega kaupa tegema? Miks lasti Dressen nii lihtsalt minema, kas tal oli mingit infot, näiteks Kaljuranna enda kohta?

Kommentaare ei ole: