Aga ei midagi sellist. Üks arvas, et tegu on täieliku jampsnimekirjaga, teisele tegi asi hirmsasti nalja. Üks oli isegi uhke - et sellisesse nimekirja on maru raske pääseda, tahaks ka.
Venelasest sõber ütles, et temale tundub, nagu hoopis tema elaks läänes ning meie Euroopas kui raudse eesriide taga. Kohati tundub mulle ka sedasi. Tahaks vabamat ühiskonda, kus ei peaks pidevalt tegelema enesetsensuuriga.
"Tutvus minuga võib sulle probleeme tekitada," ütles ta murelikult. "Ole ettevaatlik." Seda oli liigutav kuulda. Meenus, kuidas teine sõber, keda kord kohtus esindasin, ütles, et unusta minu asi, sul tekib sellest probleeme. No ei saanud unustada, kuna ei ole minu loomuses sõpra hädas hüljata. Probleeme tuli, aga vähemasti ma sain sõpra aidata.
Praegu on minu lootus, et Euroopa ja Eesti ikkagi muutuvad. Mul on sõpru, keda ma pole näinud aastaid, aga keda ma nii väga tahaks näha. Istuda jälle maha ning juua teed, rääkida ajaloo ja tänapäeva üle vabalt, kartmata, et mul sellest probleeme tuleb. Või neil. Tahaks seda nii väga.
Praegu lohutab meid teadmine, et küll me ükspäev kohtume. Ükspäev. Kunagi. Millal see ükspäev on? Kes seda teab. Aga mul on tunne, et ma näen selle ära.
4 kommentaari:
Nüüd oleks aeg uurida neid NATO mõjuagente,, kes meie sõdureid missioonidele surema ja sandistuma saatsid, Välja on teenitud hiigelpensione -
Huvitav, kelle mõjuagent on ärmataja THI ?
Vanad süüposti kiskumise ajad on tagasi. Kuhu kadusid demokraatia, vabadus?
Kas koroonaterrori jm liberiterrori ajal oli meil demokraatia ja vabadus või? Ei tühistatudki ühtegi inimest ega istutatud süüpinki?
Kahjuks ei istutatagi neid terroriste-kurjategijaid valdavas enamuses kedagi süüpinki. Liberid on ses osas palju jõhkramad, sadistlikumad ja otsusekindlamad.
Postita kommentaar