Mis jälg meist maha jääb?

Ma usun, et osa inimesi ikka mõtleb sellele, mis jälg neist maha jääb. Ma mõtlen siin mitte ökoloogilist jalajälge, mis eestlastel on seoses põlevkivi kaevandamisega nagunii üüratu, vaid jälge ajas. See on siis pikemas perspektiivis, mitte seda, millest parasjagu kirjutatakse või räägitakse. Ma pean silmas jälge nii, ütleme 100 aasta pärast. Milline mälestus meist siis jääb. Kas need on anonüümsed kommentaarid, Facebooki sissekanded, töö, lapsed, ametialased saavutused, millegi suure ja ülla loomine.

Vanasti oli üldiselt nii, et jälg jäi maha kirjanikest, kunstnikest ja edukatest riigijuhtidest. Ja see oli ka kõik. Ent tänapäeval, kus kirjutatakse ja räägitakse märksa rohkem, kus iga Facebooki kasutaja on kirjastaja ja loob oma reaalsust, tänapäeval asi enam nii lihtne pole. Põhimõtteliselt jääb igaühest maha mingi jälg, mida on tulevikus võimalik taga ajada. Tulevastel põlvedel on võimalik küsida. Näiteks seda, miks Eesti taasiseseisvumise ajal oli Eesti rahvaarv pidevas languses, miks vähenes sündivus. Ja miks tegeleti parlamendis ajal, kui kolmandik lapsi elas vaesuses küsimusega, kas samasoolised paarid peaksid saama registreerida oma abielu või mitte. Vabandan kõigi samasooliste paaride ees, aga see meenutab mulle paarikümne aasta tagust aega, mil esimesed eestlased pääsesid raudse eesriide tagant välja ning nende imestuseks oli Läänes kõige põletavam probleem, miks koeraomanikud kakajunne ära ei korista. See tundus lihtsalt nii absurdne! Ma kujutan ette, et tulevikus on sama absurdne lugeda uudiseid selle kohta, kuidas Eestis tegeleti parlamendis mitu aastat homoküsimusega, kui lapsed olid näljas. Kas mõni tänastest parlamentääridest oskab seda tulevikus ära seletada, kui tänased lapsed on suured ja selle kohta küsimusi esitavad. Mis on neil öelda? Ma kujutan ette, et need on väga valusad hetked.

Või äkki selliseid küsimusi ei esitatagi? Eestis üldiselt arvatakse, et aeg parandab kõik haavad. Kõik asjad saavad andestatud. Võtame või endise riigijuhi Konstantin Pätsi, kes kehtestas rahva tahte vastaselt diktatuuri, lasi oma poliitilised vastased ja teisitimõtlejad vangi panna ja hukata ning andis lõpuks riigi vaenlasele kandikul üle. Ta oli kurjategija, kes pääses vastutusest ja valusatest küsimustest tänu nõukogude võimule. Kohati tundub mulle, et tänased poliitikud mõtlevad nagu Pätsid- loodavad samuti mingile imele, uule okupatsioonile, et pääseda tulevikus vastutusest.

Ma kujutan ette, et tulevikus küsitakse väga valusaid küsimusi. Näiteks seda, miks eelistati Eestis sõiduautosid lastele, miks olid autodele ja kaupadele, isegi vangidele loodud soodsamad tingimused kui lastele. Miks lasti Eesti rahvaarvul vastutustundetult langeda. Miks näiteks lasti pankadel pered oma kodudest välja tõsta, nii et väikeste lastega pered olid sunnitud kodumaalt lahkuma. Ma ei tea, kas tulevikus just nii küsitakse, aga ma kujutan ette, et kui olen täna selline laps, kelle vanematel pole raha, et kõrgete küttearvete kõrval mulle toitu ja riideid osta, siis küsin tulevikus selliseid asju. Kui varem oli selliste küsimuste eest peituda nõukogude korra taha, stiilis, et nõukogude ajal olid juhid sunnitud tegema teatud otsuseid, siis täna on Eesti vaba riik, juhid on vabad otsustama nii, nagu rahvale on kõige parem. Oleks huvitav tulevikus kuulda seletusi, miks tehti rahvale kahjulikke otsuseid. Miks eelistati oma isiklikke huvisid rahva omale. Sest tulevikus tuleb ju välja, miks ühed või teised otsused tehti, mis kaalutlustel. Näiteks kelle huvides oli pressida iga hinna eest läbi homoabielude seadustamist, mis puudutas heal juhul vaid üksikuid inimesi, põhiliselt välismaalasi Samal ajal pidid nälga taluma kümned tuhanded Eesti oma lapsed.

Vanasti oli Pätsil võimalik varjuda vaikiva ajastu ja sellele järgnenud nõukogude võimu varju. Ta suri enne maha, kui nõukogude kord läbi sai. Ma ei kujuta ette, mille taha või varju poevad tulevikus praegused juhid. Isegi uue okupatsiooni ajal vaevalt et kõik kommunikatsioonikanalid kinni pannakse, neid on juba nii palju. Nii et tasub mõelda, juba täna, mis jälg meist tulevikus maha jääb...