teisipäev, 23. veebruar 2016

Eesti vabadussõda on puhas bluff?

Ida-Euroopa jagamine Brest-Litovski (Vene-Saksa) rahulepingu järgi 1918. aastal, väljavõte Vikipeediast.

Eesti tähistab homme riigi loomise 98. aastapäeva ja sel puhul on tavaks rääkida eestlaste ennastsalgavast võitlusest Vabadussõjas. Tahtmata kuidagi pisendada eestlaste saavutusi ja võitlust oma iseseisvuse eest, on siiski paslik heita pilk ajalukku ning vaadelda sündmuste kulgu laiema pildi taustal.

Eestis on tavaks rääkida, et iseseisvus kuulutati kõigepealt välja 23. veebruaril Pärnus, kus Endla teatri rõdult loeti ette Iseseisvusmanifest. Õige, aga on jäetud mainimata, et samal kuupäeval leppisid venelased ja sakslased kokku Brest-Litovski rahulepingu tingimustes, mille kohaselt loobus bolševistlik Venemaa Balti riikidest (Lenin oli otsustanud pealinna tagasi Moskvasse viia) ning nagu ülalolevalt rahulepingut selgitavalt kaardilt näha, anti nii Soomele, Ukrainale, kui Eesti- ja Liivimaale võimalus enesemääramisele. Näiteks Ukraina iseseisvus kuulutati välja juba kuu aega varem, 25. jaanuaril. Ehk siis oli iseseisvuse väljakuulutamine loogiline samm, mitte midagi eriskummalist.

Pärast seda toimus Vabadussõja juttude kohaselt kurjade Saksa vägede massiivne sissetung, aga on jäetud lisamata, et see oli mõeldud bolševike välja ajamiseks neilt aladelt, mis olid üle läinud seoses rahulepinguga. Tänu sellele sai Eesti omale Petserimaa ja Narva taguse ala.

Järgnevalt on Iseseisvussõja kontekstis tavaks rääkida Eesti vägede kangelaslikust võitlusest Saksa väeosadega, mis päädis otsustava võiduga Võnnu (Cesise) all 1919. aasta 23. juunil ehk Võidupühal.

Ent kui me loeme Versailles' rahuleppele (see Saksamaa alistumise lepe kirjutati alla 28. juunil) eelnevate sündmuste kohta, siis näeme, et Saksa valitsus kapituleerus liitlaste vägedele justnimelt 23. juunil. Ehk siis mida see eestlaste suur „võit” siin õigupoolest tähendab? Kas see on nö lahtisest uksest sisse murdmine? Olgu lisatud, et tollesama Versailles' rahuleppe kohaselt loobus Saksamaa omakorda Brest-Litovski leppega saadud õigustest Balti riikidele ning need riigid kuulutati iseseisvateks. Versailles' leppe kohaselt loodi Rahvasteliit, kus kindlustati iseseisvus 9 uuele riigile: lisaks Eestile veel Läti, Leedu, Poola, Soome, Austria, Ungari, Tšehhoslovakkia ja Jugoslaavia. Niisiis võideldi Eesti iseseisvus välja hoopis Prantsusmaal.



Olgu veel lisatud, et mingit Eestit veel praeguses tähenduses tollal ei eksisteerinud. Eesti lõppes juba Paide kandis, sealt edasi tuli Liivimaa, mis hõlmas valdava osa praeguse Eesti territooriumist, kaasa arvatud Võnnu lahingupaiga. Ehk siis tuleks pigem siin rääkida Liivimaa Vabadussõjast ja Liivimaa vabadusest?

Siit kaardilt on näha, kust kulges Eesti- ja kust Liivimaa piir. Hiiumaa oli Eesti-, Saaremaa aga juba Liivimaa:


Omaette uurimist vajaks aga pärast Versailles' lepingut Eesti-Läti vahelise piiri vedamine, kus ulatuslikud ajaloolised eesti alad eesti keelt kõnelevate inimestega millegipärast liideti Läti vabariigi koosseisu, seda väidetavalt kellegi Briti kindrali soovitusel. Tekib küsimus, kas see kindral oli purjus või mis? Siiamaani kõneldakse neil aladel eesti keelt, seal elavad eestlased, kes sadakond aastat tagasi sunniviisiliselt Läti vabariigi kodanikeks tehti. Miks omale vabaduse välja võidelnud rahvas osa rahvuskaaslastega niimoodi käitus?

3 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Selgubki siis, et mäng on käinud kõrgelt üle meie peade. Ja meie veel uskusime, et oleme kangelased. Nutt tuleb peale.

Anonüümne ütles ...

Mitte bluff, vaid patriootlik propaganda. Seejuures ma ei mõtle seda halvasti, vaid konstateerin lihtsalt fakti. Kasvõi see võidupüha - no mis alus on Võnnu lahing võidupüha motiivina? Võnnu lahing iseenesest ei olnud mingi oluline ega mitte mingil kujul pöördeline lahing. Võidupüha tekkis pigem kodanike ideoloogilise kasvatamise vajadusest ja selleks ohverdati kena suvine päev mil maarahvas nagunii erilist tööd ei teinud - lõppude-lõpuks on see ju jaanilaupäev.

Eks selle vabadussõjaga olnud üldse nii ja naa. Mäletame ka seda, et algul keegi eriti sõdida ei tahtnudki, asi saadi mingil moel käima ju alles lubadusega pärast sõda maad anda.

Seejuures oleks eesti rahvusele olnud tõenäoliselt parem, kui tsaariaeg oleks edasi kestnud.

Ausaltöelda on ajalugu kõikvõimalikke küünilisi jälkusi täis.

Anonüümne ütles ...

Justnimelt, tsaariaeg oli eestlastele ilmselt parim aeg peale 13.saj