neljapäev, 17. märts 2016

Kas eestlased olid tõesti sõjapõgenikud?

Seoses Lähis-Idast saabuvate sõjapõgenike ja vajadusega neid vastu võtta on räägitud sellest, et ka eestlased olid kunagi samasugused sõjapõgenikud, keda välismaal vastu võeti.

Aga kas eestlased olid ikka sõjapõgenikud? 1944. aastal, kui eestlased massiliselt kodumaalt lahkusid, oli selge, et sõda on läbi. Mitte nii nagu praegu Lähis-Idas, kus Daeshi algatatud püha sõda võõramaiste okupantide vastu on alles algusfaasis. Sõja ajal ei saanudki eestlased kuhugi põgeneda, sest piirid olid kinni. Mitte nii nagu praegu, kus EList on saanud läbikäiguhoov. 1944. aasta suve lõpus polnud ka enam mingit sõda: Natsi-Saksamaa oli kokku varisemas, liitlased liikusid kiiresti edasi ning nõukogude väed olid kohe-kohe Eestit okupatsioonist vabastamas.

Parandage, kui ma eksin, aga need, kes 1944. aastal lahkusid, polnud mitte sõjapõgenikud, vaid inimesed, kes olid teinud koostööd Saksa okupatsioonivõimudega ja kartsid saada karistada. Nii nagu põgenesid enne sakslaste tulekut Venemaale need eestlased, kes olid teinud koostööd nõukogude okupatsioonivõimuga. Või nagu Saksamaalt lahkusid paljud natsid sõja lõppedes Lõuna-Ameerikasse. See on valus teema, ma ei hakka vana haava lahti kiskuma, aga neid inimesi sõjapõgenikeks nimetada on kohatu. Ja mis tähtsam, neil pole midagi ühist nende põgenikega, kes saabuvad praegu Lähis-Idast. Isegi ametlikus keelekasutuses ei öeldud nende kohta refugee (sõjapõgenik), vaid displaced person (ümber asustatud isik), DP.

1944. aastal lahkus valdav enamus eestlastest koos Saksa sõjalaevadega, koos Saksa armeega. Neil olid kõik paberid korras. Kas praegu tulevad põgenikud üle Vahemere mingi sõdiva riigi alustel koos passi ja paberitega? Nalja teete! Vastupidi, tullakse samamoodi nagu põgenesid nõukogude Eestist 1980ndate keskel Raivo Roosna ja Alex Lepajõe- kummipaadi ja ilma dokumentideta. Mis Roosnast (uue nimega Daniel Ladion) ja Lepajõest edasi sai, on juba teada- nad käitusid nagu tavalised kurjategijad, röövisid Helsingis kullaäri ja tegid muud koerust. Väga sarnane käekiri paljude praegu Euroopasse saabuvate nn põgenikega.

1944. aastal Eestist Saksamaale läinud inimesi ei paigutatud kohe riikidesse laiali, vaid nad elasid mitu aastat põgenikelaagris, valisid välja uue kodumaa, õppisid keeli ja tutvusid uue kodumaa elu-oluga. Sealt edasi suunati nad, jällegi koos paberite ja dokumentidega USAsse, Kanadasse, Inglismaale, Rootsi ja Austraaliasse. Selline käitumine oli eelduseks, et igasse riiki sattusid just need inimesed, keda oodati ja andis tulemuse, et eestlastel läks oma uuel kodumaal suhteliselt hästi. Mitte nii nagu praegu, kus ilma ühegi dokumendita ELi saabunud inimesed saadetakse ilma mingi ettevalmistuseta suvaliselt laiali ELi liikmesriikidesse.

Kommentaare ei ole: