Võrreldes Eestiga on Soome praegu väga rikas maa ja tundub, et selline on Soome kogu aeg olnud. Tegelikult polnud see kaugeltki nii - pärast sõda oli Soome väga vaene maa. Ent paarikümne aastaga õnnestus luua heaoluühiskond. Kuidas oli see võimalik?
See küsimus huvitas Soome vahetusüliõpilasena tulnud jaapanlannat Yuriko Shibayama't, eelkõige seetõttu, et Jaapan on Soomest täiesti erinev: kui sul läheb seal hästi, siis on kõik korras, kui mitte, siis oled raskes olukorras. Jaapan on eduühiskond, Soome mitte, ometi on Soome majanduslikult Jaapaniga samal heal järjel.
Vastuse leidis jaapanlanna 1961. aastal Soome sotsiaalpoliitika teadlase Pekka Kuusi kirjutatud raamatust. Selles raamatus polnud tollal midagi uut - protsessid olid juba käima lükatud, aga raamat võttis toimuva kokku. Idee oli, et õigesti juhitud sotsiaalpoliitika aitab kaasa majanduskasvule. Sotsiaaltoetused pole ainult kulu, neid tuleb võtta kui investeeringuid, mille abil saab kaasata ühiskonna arendamisse võimalikult palju ühiskonna liikmeid. Kui selle tulemusel majandus kasvab, jätkub sellest kokkuvõttes kõigile rohkem.
Pekka Kuusile ei pööra täna enam keegi tähelepanu, heaoluühiskond on juba ammu valmis ja kohati nurkadest juba käriseb. Shibayama töötab Soome ettevõttes Golla ja tal on üha vähem aega, et mõelda sotsiaalpoliitika peale. Jaapanlanna tunnistab, et Soome paistab erinevalt, olenevalt sellest, kas olla seal lühikest või pikemat aega. Kui ta oli varem vaimustunud kõigest Soomega seonduvast, siis nüüd näeb ta, et kõik pole päris selline nagu paistab.
Shibayama meelest oleks Soomest saanud heaoluühiskond ka ilma Kuusi raamatuta, ent raamatut oli vaja olukorra kokkuvõtmiseks. Nüüd oleks Soomes vaja samasugust kokkuvõtet, aga seda ei peaks tegema enam sotsiaalteadlane, vaid disainer või arhitekt, selles võiks olla rohkem loomingulisust. Kuusi sõnum oli kollektiivne, suunatud kõigile, nüüd võiks sõnum olla isiklikum, kuna inimesed ei käi enam tehasetööl. Ühiskond peaks toetama iga üksikisiku kirge. Selle uue kokkuvõtte võiks teha näiteks välismaalane, aga Shibayama seda teha ei soovi.
Tõesti, hea küsimus, mis peaks olema Soome kasvu mootor pärast Nokiat. Või Eesti, mis püüab kõiges kopeerida Soomet. Kas see tähendab heaoluühiskonnale selja pööramist, nagu on juhtumas Soomes ja millist rada sammub Eesti. Kas see tähendab pidevat kulude kärpimist ja kõige varem loodu kokkutõmbamist, nagu see on juhtumas Soomes ja Eestis. Et siis kopeerida eduühiskonda Jaapanit, mis vaevleb viimased paakümmend aastat kriisis ja kus üha suurem osa inimesi on ühiskonna pakutavatest hüvedest ära lõigatud. Või on lahenduseks kodanikupalk, mida on kaalutud Soomes ja mis toimib juba Šveitsis.
Väikses ühiskonnas nagu Soome või Eesti tagab edu võimalikult paljude inimeste kaasamine, selles pole mingit kahtlust. Eesti jaoks pole selles tegelikult midagi uut - sama süsteem toimis Nõukogude Liidus. Vahe Soomega oli ainult eraettevõtlus ja eraomandus, mis oli Soomes lubatud, aga NLiidus keelatud.
Kaasaja ühiskonda eristab varasemast muutuste kiirus. Nõukogude ühiskonnale saigi saatuslikuks suutmatus toime tulla muutustega - ilma eraettevõtluse ja eraomanduseta ühiskond oli selleks liiga jäik. Samas pakkus sotsiaalsüsteem inimestele turvalisust ja tuge, millest nüüd tuntakse puudust, eriti naisi ja sündivust silmas pidades. Kui varem oli probleem, et riik ei jõudnud noortele peredele piisavalt uusi kortereid ehitada, aga see ei takistanud pere loomist ja laste saamist, siis täna ei jaksa noored omale uut korterit osta, mistõttu lükkavad paljud tänased noored pere loomise ja lapsed kaugesse tulevikku või loobuvad neist sootuks.
Täna on selge, et infoühiskonnas on muutused veel kiiremad. Töökohad, terved sektorid kaovad üleöö ning täies töö- ja loomejõus inimesed jäävad justkui õhku rippuma. Lahenduseks ei saa olla massiline väljaränne ja juhutöökoha otsimine mujalt, seda eriti Eestis, kus rahvast on niigi vähe. Soomest pärast sõda Rootsi tööle ja parema elu peale lahkunud inimesed ei tulnud enam kunagi tagasi. Lahenduseks oleks riigipoolne abi karjääri planeerimisel ja ümberõpe, mida küll läbi töötukassa tehakse, aga mis jääb selgelt alla kaasaja ootustele ja vajadustele.
Abiks oleks riigipoolne tugi noortele peredele eluaseme soetamisel, näiteks maapiirkondadesse, kus noored ühelt poolt tahaksid elada, aga kus nii korterid kui majad on amortiseerunud ja ei vasta kaasaja vajadustele ning kuhu Eestis tegutsevad kommertspangad laenu ei anna. Näiteks Rootsis ja Taanis, mis on Eestis tegutsevate pankade koduriigid, pakutakse noortele sooduslaenu, mille tähtaeg on inimese eluiga, 100 aastat. Eestis võib sellest ainult unistada. Pole ju normaalne, et Eestis higi ja vaevaga teenitud raha teenib Rootsi ja Taani elanike huve.
Hädavajalik oleks Eestis kiire interneti viimine iga soovijani, mis oli ELi toel tegutsenud Elasa sihtasutuse algne plaan, aga mis piisava järelvalve puudumise tõttu muutus tegevuse käigus lihtsalt suurte telekomiettevõtete rahapumbaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar