teisipäev, 13. september 2016

Käisin täna töövaidluskomisjonis ja selgus nii mõndagi üllatavat

Töötuks jäämine on ses mõttes ka hea, et puutud kokku asjadega, millega muidu kunagi ei puutuks. Üks sellisetst asjadest on töövaidluskomisjon.

Nimelt nõudsin töövaidluskomisjoni kaudu oma endiselt tööandjalt AS Võru Teataja välja puhkusetasu. Sest ma polnud viis aastat puhkuse eest tasu saanud. Puhkus oli mul küll määratud, aga ega ma puhata ei saanud - pidin tegema tööd, sest selgus, et mind ei saa kellegagi asendada. Ja ega mul selle vastu midagi polnud ka, tööhull nagu ma olen. Kui kuskil tööd näen, siis tahan kohe ära teha, umbes nagu Aarne Rannamäe. Kirjutasin igasse lehenumbrisse oma kümme lugu. Mitte ükski Eesti ajakirjanik pole kunagi nii palju tööd teinud. Ime veel, et üldse elus olen.

Ja kuivõrd Võru Teataja lõpetas minuga välismaal olles töösuhte ja raha mul praegu pole, siis tahtsin nõuda saamata jäänud puhkusetasu välja. Mitte endale, aga oma eksabikaasale, elatise võla katmiseks. Ma esitasin Võru Teatajale küll töö eest arveid, aga minu elatise asjas otsustas kohus, et mul oli Võru Teatajaga töösuhe, ehk siis tööleping.

Komisjonis oli kohal täna päris esinduslik seltskond. Kõigepealt komisjoni juht - üks inimene tööinspektsioonist, siis tööandjate ja töövõtjate esindajad ning minu vastas AS Võru Teataja esindaja, Paul Varuli büroo vandeadvokaat Triin Raudsepp. Varuli büroo on muidu hirmus kallis büroo, üks kallimaid Eestis, üks kohtuasi maksab 8000 eurot, ma kujutan ette, et töövaidluskomisjoni vaidlus vähemalt 2000 eurot, kui näiteks Võru advokaadid võtavad kohtuasja eest ainult 400 eurot. Aga Võru Teataja juht Kalev Annom armastab laia joont - Tallinnas komandeeringus käies, ja neid on tal pea iga nädal, ööbib ta alati parimates hotellides ja kasutab alati ka spaa-teenuseid - massaaži ja muid protseduure.

Varem Võrumaa Teatajas töötanud inimesed on rääkinud, et Kalev käis iga nädal Tallinnas. Kui töötajad hakkasid huvi tundma, et miks nii tihti, ütles Kalev, et see on vajalik asi - Ajalehtede Liidu koosolek. Pärast alles saadi teada, et need koosolekud olid korra kuus, kui sedagi. No minule ta nii lolli juttu rääkima ei tulnud, sest ma oleks selle välja naernud - mulle ütles ta lihtsalt, et käib Tallinnas ja mind ei huvitanud ka, mida ta seal tegi. Ma sain väga hästi ilma temata hakkama. Mulle oli tähtis ette teada, et teda pole, mitte nii nagu vahel, kus ta hommikul teatas, et nüüd teda pole. See oli siis, kui ta oli end tsüklisse joonud ja ei näidanud terve nädala toimetusse nägu. Sellised asjad mulle ei meeldinud. Töötajad rääkisid, et varem oli ta purjus peaga käinud linna peal mitu päeva järjest ja lällanud, no minu ajal ta kordagi ei lällanud. Toimetuse autojuht muidugi hoolitses ka, et ülemus kuhugi põõsa alla magama ei jääks. Joogise ülemuse teenindamine oligi toimetuse autojuhi üks olulisemaid ülesandeid.

Selle Varuli büroo puhul on mul üldse kahtlus, et nad aitavad ettevõttest raha välja kantida. Arved on suured ja summad tehakse ettevõtte juhtidega pooleks. Ehk siis Varuli büroo saab kohtuasja eest tegelikult 4000 eurot, mis on isegi 10 korda kallim kui Võru advokaadi taks. Ja teine 4000 läheb ettevõtte juhile. See on hea viis ettevõtte kaasomanike eest tulude peitmiseks - hea öelda, et näe, raha läks advokaatide peale. Seepärast meeldivadki mõnele ettevõtte juhile väga kohtuasjad ja kallid bürood. Annomil on pidevalt käimas 3-4 asja ja võite välja arvutada, palju ta nende pealt teenib. Igas kuus maksab firma vähemalt 2000 eurot „advokaatidele”.

Töövaidluskomisjonis tegi advokaat Raudsepp kohe algul selgeks, et asi on aegunud. Kaevata oleks tulnud vähemalt 4 kuud pärast töösuhte lõppemist, ehk siis minu puhul kusagil märtsikuus. Kõik. Ja selle sõnumi edastamiseks tuli siis palgata hirmkallis advokaat. Kas te kujutate ette?! Kus on väiksel Võru firmal raha! Komisjon otsustaski, et asi on aegunud ja otsus tehti mulle kohapeal teatavaks.

No mis sa ütled! Neli inimest pluss veel komisjoni sekretär oli välja aetud selleks, et mulle see asi teatavaks teha. Ma küsisin ka, kas seda poleks saanud juba varem öelda, aga selgus et ei - avalduse esitajale tuleb kõik ilusti puust ja punaseks teha. Muidugi poleks vaja olnud selleks kallist advokaati kohale tuua. Aga no, kui raha on, mis siis rääkida. Juba varem jagus Võru Teatajas alati raha advokaatidele, aga vot oma töötajad pidid kannatama - vahel ei jätkunud isegi palkade maksmiseks. Palgatõusust võisid töötajad selle viie aasta jooksul, mis mina seal töötasin ainult und näha. Autojuht pidevalt kurtis, et palgatõusu pole olnud ja isegi küttepuid ei jaksa osta. Mul läks meel härdaks ja andsin autojuhile kõik oma tööriistad, kui eelmisel suvel Rakvere majast välja kolisime. Autojuhil silmad särasid - oma palga eest sai ta vaevu süüa osta.