Täna on väga raske tunne südames. Ma pole veel oma sõpradega ühendust saanud, aga tean, et tuli on jõudnud ka vähemasti ühe mu portugallasest sõbra maakoduni. Kui 2022. aasta kevadel siia tulime, siis helistasin ühe esimese asjana Fredile. Ma tunnen Fredi juba aastast 2003, kui läksin Lissaboni oma toonase boyfriendi Joao uurde ning Fred oli tema parim sõber. Ka mina sain Frediga headeks sõpradeks ning ta on mu sõber siiamaani. Kirjutasin Fredi ka oma raamatusse sisse, üheks kolmeks portugali musketäriks, kes tulevad Pronksiööl Tallinna. Kui 2022. aastal kokku saime, oli Fred väga lõbustatud sellest, et just tema on see romaani kommunist. "Teelt eest, kommunist tuleb!" käratas ta mulle, kui talle restoranis ette jäin. Naersime nõrkemiseni.
Pärast näitas Fred mulle oma maakodu, mis jääb Castelo de Vide lähistele. Ning mis on nüüd tulerõngas. Castelo de Vide'i tuli on nüüd nii suureks paisunud, et on lausa linna välja jõudnud.
Kui palju kordi olen ma koos oma sõpradega istunud selles või tolles Castelo de Vide kohvikus või restoranis ning naernud nõrkemiseni. Kirjutasin selle linna isegi oma romaani sisse. Kes on lugenud, teab. See on mulle nii kallis linn. Ja nüüd möllab seal tuli.
Kuid see pole esimene kord. Mäletan, kuidas me istusime Joaoga kakskümmend aastat tagasi Lissaboni lähedal, vist Cascaisis, rannarestoranis, ja Fred tuli, näost nõgine. "I just drove through hell," ütles ta. Ehk ma sõitsin just läbi põrgu. Ta oli tulnud autoga Castelo de Vide'ist ning tuli oli lõõmanud kahel pool teed. Oli õnn, et tal õnnestus sealt eluga pääseda.
Siis ma ei saanud veel aru, kui tõsine probleem on Portugalis need metsatulekahjud. Ning et see pole viimane suur tulekahju. Et neid tuleb veel ja veel ja veel. Ning et neis hukkuvad inimesed. Tuletõrjujad, lihtsad inimesed, kes jäävad tulelõksu.
Ma olen ka ise tulekahjut lähedalt näinud. Kevadel lahvatasid me aia taga põlema naaberkrundi mesiniku tünnid ning tuli neelas juba nende maja katust. Õnneks märkasid seda nii Inno kui teised naabrid ning kustutasid tule voolikutega kiiresti ära. Hispaanias on tugev kogukonnatunne, hädas hakatakse alati kiiresti koos tegutsema. Aga hirmus oli ikka.
Ja läinud suvel oli tuli meist paarikümne kilomeetri kaugusel mäe otsas ning paistis meie hoovi ära. Suitsu oli kõvasti, õnneks tuul viis ta teise suunda. Seegi kustutati kiiresti ära.
Kõik see on mind tule suhtes valvsaks muutnud. Eestis ma ei mõtle tulekahjudele üldse, siin aga jälgin suvel sageli silmapiiri. Et kas lähedal pole mõnd põlengut. Ja vaatan Google Maps'ist, kas kuskil lähedal pole lahvatanud ränk tulekahju.
Et ei ole loomulikult siingi täiesti ohutu. Suved on siin põrgud ning samasugused ellujäämiskursused nagu külmad Eesti talved. Suvel on kindlasti parem Eestis olla.
Samas saab ühel hetkel see põrgu läbi ning algab mõnus Eesti suvi. Tulevad vihmad ning pole ühtegi tulekahjut. Saab veel septembris ja oktoobriski basseinis käia ning väljas päikesekiirte käes mõnuleda. Siis ma olen väga rõõmus, et olen just siin.
Suvel aga oleksin pigem Eestis :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar