Nonii, nonii. Kaval naeratus näol, kaamera (ilmselt Smena) käes. Mu isa oli kirglik fotograaf. Kui ma väike olin, siis oli nii põnev jälgida, kuidas isa pimiku vahet käis ja kuidas sealt imelised pildid välja tulid. Õige pea sai mulle selgeks, miks pimiku ust fotode ilmutamise ajal lahti ei tohi teha :). Tänu isale on mul lapsepõlvest tohutult palju ilusaid pilte. Lisaks isale klõpsis neid minust mu ema vend, onu Eino, kes oli samuti fotograaf. Aga selle pildi tegemise ajal ei ole isa üldse veel minu isa, vaid kahe väikese poja, Eino ja Vello isa. Ta on abielus Vaidaga ja nad elavad Rakveres Tõru tänaval.
Isa elu üks tähthetki oli kindlasti külaskäik õe juurde Ameerikasse kuuekümnendate lõpul. Kennedy oli selleks ajaks juba mõrvatud. Õde (elegantne daam valges) tegi talle ettepaneku sinna jääda - asuda tööle Ruudi firmasse. Ka üks kena blond väliseesti daam oli talle silma peale pannud ja soovinuks temaga kurameerida - seesama, kes pildil isaga (paremal rohelises särgis) jutustab... Aga isa tuli tagasi, sest ei soovinud oma poegi maha jätta. Natuke aega pärast seda käis Ameerikas Vaida ja abielu läks lõhki.
Minu isa oli metsamees. Pärast ülikooli lõpetamist suunati ta Rakvere metsamajandisse tööle ja seal töötas ta kuni pensionile minekuni 60-aastaselt. Üheks tema tähtsaimaks tööks, mille üle ta ise kõige uhkem oli, oli Sagadi mõisa taastamine. Pildil koos teiste metsameestega, ukse juures paremal.
Pärast pulmi, töökaaslaste joonistatud plakati ees. Toini Ester (28) ja Georg (48) Vaher. Minu onu räägib, et nad olid kohtudes nii armunud, täpselt nagu mina ja Inno :). Kahe aasta pärast sünnin mina.
Mina ja mu isa. Isa ütles, et ei julenud mind beebina hästi sülle võtta, sest kartis, et
ma lähen katki. Pildilt ongi näha, kui õrnalt ta mind hoiab. Isa oli hästi hea ja hell isa, täiesti ebatavaline nõukaaegne mees - rääkis mulle igal õhtul muinasjuttu ja vaaritas pliidi ees põlle kandes süüa.
Ameerika tädi saadetud riietes poseerimas. Mu isa armastas riietuda noortepäraselt, näiteks veel kaheksakümneseltki kandis ta täie endastmõistetavusega Batmani särki ja edevaid nokkmütse. Eriti meeldisid talle Ameerika stiilis T-särgid ja teksad. Nende peale heitis ta musta nahktagi ja oligi valmis. Minul on seljas tädi saadetud kleit ja kauboisaapad (mida ma vist kunagi ei kandnud :)).
3 kommentaari:
Oot oot, aga siin on ta ilma "parukata"
Jah, sellega oli selline naljakas asi, et vahel isa kandis parukat ja vahel mitte. Asi selles, et ta õde Endla, kes elas Ameerikas, oli suur parukate austaja - kandis neid ise ja saatis ka vennale, Nõukogude Eestisse. No ja vennanaisele, mu emale ka. Isa hakkaski parukaid kandma. Aga vanas eas tüdis ära ja leidis, et näeb ilma parukata parem välja. Eriti vihaseks ajas teda see asi, et parukas tikkus puu okstesse kinni jääma või lendas tuulega minema :).
Isa kaotas oma juuksed Vorkutas - sealse menüü peal olles. Tema isal olid juuksed kuni surmani peas.
Postita kommentaar