Lahedaid pilte minu isast III

Teine unistuste reis. On aasta 1988 ja isa lendab Moskva kaudu teist korda oma õele Ameerikasse külla. Sedapuhku reisivad nad koos õemehe Ruudiga palju ringi: käivad ära Kanada piiri ääres Lake Champlaini ääres (Ruudi meeliskalastuskoht), Colorado, Oregoni ja Washingtoni osariigis. Washingtoni osariigis Tacomas peatuvad nad Ruudi parima sõbra, väliseestlasest arhitekti Ilmar Reinvaldi pool ja käivad külas ühel koletu rikkal jaapanlasel, kelle majas olnud isa sõnul nii paksud vaibad, et nende sisse võis jalg ära uppuda, ja puhtast kullast vetsupott. Pildil on isa ja Ruudi Vaikse ookeani rannikul. Sealt tõi isa mulle ka ühe kivikese kaasa. Kui Innoga 2008. aastal oma rendi Chevy'ga samasse kohta jõudsime, siis võtsin sealt samuti kaasa ühe kivi ja pühendasin selle mõttes oma isale.



Oma armsa Paju tänava maja trepi peal. Isa oli kuuekümneaastane, kui seda maja ehitama hakkas. Viiekümneaastane, kui mina sündisin. Ta oli elu lõpuni rõõmus, reibas ja iga hetke täiega elav mees. Üle kõige armastas ta voodil pikutades värskeid ajalehti või kriminulle lugeda ning oma parima sõbraga kohvikus maailma asju arutada või malet mängida.



78 ei ole ju ometi mingi vanus! Isa oli väga uhke, kui 78-aastaselt oma jalal Munamäe otsa ronis. Mööda treppi! Pilt on tehtud paar kuud pärast seda, kui me Innoga Tartus Rüütli tänaval kohtusime. Inno oli minu esimene peika, kelle üle isa nalja ei heitnud. Kui teised ristis ta kohe ümber, siis Innot kutsus lugupidavalt Innoks. Inno ja isa said omavahel väga hästi läbi ja ma ütleks, et neis on väga palju sarnast.



Isa kaheksakümnenda sünnipäeva tähistamine Tartus La Dolce Vitas. Isa käis meil sagedasti Tartus külas ja tundis siirast headmeelt selle üle, et me Tartu maja taastamise ette võtsime. Ta käis uhkel pilgul mööda maja ringi ja tunnustas meie edusamme. Minu unistus oli rajada Tartu majja kohvik ja kutsuda isa sinna saiakesi küpsetama. Aga isa tervis oli vilets - esimesest infarktist õnnestus mul ta küll elule tagasi tuua, aga 2007. aasta 21. septembril läks ta lõplikult. Oma aias õunu korjates. Mis oli tema enda soov - surra jalapealt. Minule oli see aga suur löök ja kohviku unistus kukkus kokku.



Isa pildid ja küünal. Kõige rohkem on mul kahju sellest, et isa ei näinud oma lapselapsi Juulit ja Roosit. Oh, kuidas ta oleks neid armastanud :). Aga ka mina ei näinud oma vanaema Juliet ja vanaisa Gustavit. Kuid isa jutustas neist nii eredasti, et mul on selline tunne nagu ma oleks tundnud neid väga lähedalt. Nüüd saan ka mina Juulile ja Roosile nende vanaisast vahvaid lugusid rääkida.