Kui Savisaar mulle selle aasta alguses Portugali helistas (olles eelnevalt saanud Kesknädala peatoimetaja Urmi Reinde kaudu minu numbri - portugali oma), mis seal salata, olin ma alguses väga meelitatud. Olime vahepeal riius, sest ta jättis meile kokkulepitud tasu maksmata, aga ikkagi Savisaar. Savisaar ise helistas!
Ja Savisaar kohe oskab meelitada. „Irjuška,” ütles ta mulle. Ja teisel korral helistades: „Mu kallis”. Sulasin, unustades käigupealt, kuidas Savisaar asju ajab. On alguses magusam kui mesi, aga kui su niiöelda endale saab, siis istub selga ja üritab su seljas ratsutada. Kuid ma ruttan sündmustest ette.
Savisaar tegi mulle väga ahvatleva pakkumise. Rääkis, et tahab Tallinna TVs hakata näitama seriaali Savisaare protsessist ja mina võiksin seal mängida peaosa. Kas olen nõus. Ütlesin talle, et mul ei ole Eestisse lendamiseks raha. Savisaar ütles, et see ei ole probleem, ta laseb Toomas Lepal mulle raha üle kanda.
Seejärel helistas Lepp ega osanud seriaali kohta suurt midagi öelda. Rääkis pisut tüdinud häälel, et Savisaarel jah vist selline plaan, aga tema ei oska selle kohta veel midagi öelda. Et stsenaristid alles kirjutavad seda.
Mõtlesin juba, et seriaali ei tulegi, aga märtsis hakkasid asjad korraga juhtuma. Minuga võtsid ühendust seriaali lavastaja Rando Pettai ja direktor Piret Toomvap Schönberg. Pettai tundis muret, kas saan ikka hakkama, kui kõik teised on profid näitlejad. Schönberg andis teada, et näitleja tasu ühe võttepäeva eest on 200 eurot. Mäletan, et mõtlesin - nii vähe!
Siis võttis ühendust Lepp ja küsis, palju raha vaja on. Ütlesin, et 2000 - 1500 lennupiletite jaoks (edasi-tagasi) ja veidi taskuraha ka. Lepp oli nõus ja paari päeva pärast oli raha mu arvel.
Stsenaariumi ma selleks ajaks veel lugenud ei olnud. Ma ei teadnudki, millest seriaal kõneleb. Arvasin, et tegemist on komöödia, kohtuprotsessi paroodiaga. Siis saabusid stsenaariumid. Hästi kirjutatud, aga kui neid lugesin, siis võttis südame alt külmaks. Oleksin pidanud mängima rolli, mis näitab prokuröri kui üht täielikku idiooti.
Ma olen prokuratuuris töötanud ja tean, millised on prokurörid. Nad võivad olla julmad ja kättemaksuhimulised, aga idioodid ei ole nad kindlasti mitte. Enamik on lõpetanud Tartu Ülikooli ja annavad sellele tööle endast kõik. Sageli liigagi palju, sest ega neile pensionile minnes keegi aitäh ei ütle. Kuidas ma lähen ja näitan, et nad on lihtsalt mingid ülesmukitud tibid, kes unistavad Kapo poistest?
Mõtlesin ja mõtlesin seda asja. Otsustasin lendamise kasuks ja siis jälle selle vastu. Kõndisime Innoga Lissaboni linna peal ja murdsime päid. Pidasin nõu sõpradega. Kuna olin raha vastu võtnud, siis otsustasin siiski minna. Broneerisime piletid. Aga justkui läbi saatuse sõrme või jumala tahte jäid lapsed just lendamise eelsel ööl haigeks ja meil ei olnud enam valikut. Tunnistan ausalt - tundsin sel hetkel ääretut kergendust. Ma poleks tahtnud selles seriaalis mängida. Ma ei tea, kas ma oleks isegi suutnud selles seriaalis mängida, stsenaariumis seisnud sõnu lausuda. Mul oli nii hea meel.
Andsin seriaali direktorile teada, et ei saa tulla. Nad ütlesid, et seriaali võtteid edasi lükkama ei hakka ja leiavad seriaali minu asemele uue näitleja. Olin väga rõõmus. Kuna Lepp ütles, et võin raha endale jätta, siis nii tegingi.
Pärast Portugalist naasmist olin jälle olukorras, kus Savisaar pakkus koostööd. Jälle tema protsessiga seoses, aga sedapuhku tõsielulist - mina kui jurist ja Inno kui ajakirjanik hakkaks kommenteerima tema protsessi. Ja naeruvääristama kaitsepoliteseid ja prokuratuuri, nagu Savisaar mõista andis. Alustuseks pidin kirjutama kaks artiklit sellest, miks Savisaar oma kriminaalprotsessi võidab.
Jälle oli selline väga karvane ja ebamugav tunne temaga kohtudes. Savisaarest õhkus kurjust ja kättemaksuhimu. Ja pisut kibedust. Aga mul on väga raske inimestele „ei” öelda ja olin nõus. Aga kui koju jõudsin, siis ei olnud peas mitte ühtegi mõtet. NO MITTE ÜHTEGI. Ei teadnud isegi, kuidas seda artiklit alustada võiks. Meeles mõlkus kaks Savisaare antud mäksõna: salastatus ja kalastamine. Salastatus ja kalastamine. No ei tulnud midagi, mitte kui midagi.
Kui Võrus kokku saime, siis oli Savisaar väga mõtlik ja endasse süüvinud. Ja pisut pahur. Ilmselt ei olnud käsualused kõiki käske õigesti täitnud. Savisaar küsis, kaugel artikkel on. Lubasin reedeks valmis kirjutada. Aga neljapäeval jäi Juulike haigeks. Tal tõusis kõrge palavik ja tekkisid krambid. Mu sensitiivsete kalduvustega sõbranna arvas, et Savisaare negatiivne energia tegi Juuli haigeks ja ehk üritas Juuli mind nii õigele teele juhatada.
No vot ei tea. Kuigi hämmastav tõesti, kuidas laste haigus lausa kahel korral koostöö Savisaarega nurjanud on.
Mis puutub minusse endasse, siis hingel on kuidagi palju kergem olla, nüüd kus Savisaare per..., vabandust, pikalt saatsin. Mitte et ma arvaks, et Savisaar mingi saatan oleks. Kindlasti ei ole. Aga tas on nii palju kibedust ja see kibedus on transformeerunud kurjuseks ja kättemaksuihaks ning nood omakorda negatiivseks energiaks.
Savisaar on solvunud. Ta on solvunud seepärast, et tema kui Eesti ajaloo vaieldamatu suurmees, legend, ikoon, Vabaduse Isa on riigivalitsemisest kõrvale tõrjutud, perifeeriasse paisatud. See Suur Solvumine on hetkel tema kreedo, tema lipukiri, tema manifest. See täidab teda, ümbritseb teda, defineerib teda. Kui lühiajaline solvumine võib inimesele isegi kasulik olla, sest nõnda saad sa enda ümbert eemale tõrjuda inimesed, kes sulle head ei ole, siis pikaajaline solvumine muutub ajapikku negatiivseks energiaks, mis hakkab sööma sind ennast. Seda juhul, kui sa ei suuda sellest luua midagi positiivset - näiteks kasutada oma kogemust selleks, et õpetada teisi.
Minu meelest oleks Savisaarel kõige parem tunnistada, et ta on solvunud, ja hakata seejärel oma solvumise põhjuseid analüüsima. Kirjutada näiteks kasvõi raamat: „Miks ma olen solvunud”. Kus räägib kõik ausalt hinge pealt ära. Iga aus, südamest öeldud sõna uhub negatiivsust tükk tüki haaval minema, kuni seda enam üldsegi ei ole. Tean omast kogemusest.
Pildil: Tallinna TV saates Meedia keskpunkt räägivad Heimar Lenk, Urmi Reinde ja Mart Ummelas nädalast nädalasse sellest, miks Savisaar solvunud on. Aga Savisaar võiks sellest ise rääkida.
