Olen nüüd mõned kuud proovinud Eestis sellist nö lihtsa inimese elu (lihtsa elu Inno :D), kel pole suurt palka ega erilisi tutvusi tähtsate inimeste hulgas ja kes pole juhtiva partei liige. Ja ma pean tunnistama, et asi on ikka täiesti pekkis.
Alustame juba tööst. Kui näiteks peaks töö kaotama, siis uut leida on väga raske. Räägitakse küll, et vajatakse töötajaid, aga olgem ausad, kellest me siin räägime? Ikka neist, kes teenivad miinimumi või siis 500-600 eurot kuus maksimum. Mulle tehti kohe selgeks, et 1000-eurosest palgast või üle selle võin Eestis ainult unistada. Kui just ise ettevõtjaks ei hakka. Aga ma ütlen ausalt, selle palgaga pole mõtet tööle minna, eriti kui abikaasa väikse lapsega kodus. Sest asjad on nii seatud, et kui saad üle miinimumi, siis enam toimetulekutoetust ei saa.
Näiteks võrdleme Portugaliga. Minu kogemus ütleb, et Portugalis on palgad küll enam-vähem Eestiga võrdsed, aga seal elab 400 euroga kuus üks kahe väikse lapsega pere lahedasti ära. Toiduainete hind on laias laastus kaks korda madalam kui Eestis ja tänu soojemale kliimale kulub toitu palju vähem. Samuti on ligi kaks korda odavamad riided ja jalanõud, ma mõtlen uued. Ning mis seal salata, riideid kulub ka vähem. Näiteks talvesaapaid pole vaja, kingadega saab edukalt hakkama. Mütse, salle ja kindaid pole ka vaja.
Eestis peab miinimumpalk olema vähemalt 1000 eurot, et hakkama saaks. Võrdluseks, Soomes on minimaalne palk 2000 euro ringis, lisaks mitu korda kõrgemad peretoetused. Alla selle ei tule kuidagi välja, isegi maapiirkonnas mitte. Ma ei imesta, et just maapiirkonnast inimesed Soome tööle lähevad - sest muidu ei tule lihtsalt toime. Muidu on ikka üks suur närutamine. Väljaspool Tallinna on praegu tavaline palgatase 500-600 eurot, aga seal elab siiani veel enamik Eesti elanikest.
Ma arvestan siin, et peres on kaks vanemat ja mõlemad vanemad käivad tööl. Ühe palk kulub siis toidu ja riiete ning teise palk üüri või eluasemelaenu ja kommunaalkulude peale. Lisaks veel võiks peres auto ka olla.
Soomes on küll maksud kõrgemad, aga isegi kui arvestada, et sellest 2000 eurost pool kulub maksude peale, jääb kätte ikkagi tonn. Eestis 600-eurosest palgast jääb kätte ainult 480 eurot. Vahe Soomega on 560 eurot ja niipalju maksab juba üks nädalane Türgi reis või autoliising. Soome kõrgem maks tähendab ka seda, et vanaduses võid arvestada ligi tonnise pensioniga. Aga mis on pension Eestis, mingi närune paarsada eurot. Ja Eestis ei tea keegi, kas üldse pensioni enam tulevikus saabki, sest lapsi ei sünni ja noored lähevad minema. Pensionisüsteem on püramiidskeem - selleks, et oleks saajaid, peab olema mitu korda rohkem maksjaid. Aga kes siis Eestis seda pensioni maksma hakkavad?
Võrreldes nõuka ajaga pole lihtsa inimese elus muud muutunud, kui et nüüd on võimalik minna tööle ja elama Soome, mida varem sai ainult telekast vaadata. Nii nagu nõuka ajal, on ka nüüd nomenklatuur, väike ring inimesi, nn eliit, kes hästi elab ja suur hulk inimesi, kes virelevad. Nomenklatuuri hulka pääsemiseks on omakorda vaja olla partei liige või siis tutvusi tähtsate ninade hulgas, täpselt nagu nõuka ajal. Ja omast kogemusest võin öelda, et täpselt samamoodi kiusatakse Eestis taga teisitimõtlejaid nagu nõuka ajal. Isegi vangi pannakse samamoodi, nagu juhtus Tiit Madissoniga. Infole on küll lihtsam juurde pääseda tänu internetile, aga internetile tahetakse ka juba päitseid pähe panna.
Soome põhiline erinevus nii enne kui nüüd ongi see, et lihtne pereinimene, kes pole parteis või kel pole tutvusi, elab ka lahedalt ära, ei pea sente lugema ja saab omale autot lubada, hobidega tegeleda ja korra aastas välismaal reisil käia. Ja ega keskmisele inimesele polegi rohkem vaja.
