Nagu selgub Kohviku küsitlusest, peavad vastajad perekonda palju tähtsamaks kui tööd ning kõige õnnelikumaks teeb inimesi lähedastega koos veedetud aeg ning hobidega tegelemine.
Vastused on mõneti üllatavad ning näitavad, et väärtushinnangud on muutumas. Veel paar aastakümmet tagasi peeti kõige tähtsamaks tööd ning inimesed pühendasid ja ohverdasid end tööle. Polnud ime, sest Eesti riik vajas üles ehitamist. Töö kõrvalt polnud inimestel aega pere ega hobide jaoks.
Siit ilmselt leiame ka vastuse küsimusele, miks inimesed on Eestis kõige vähem õnnelikud terves Euroopas: nad on küll kõvasti tööd rabanud, ilmselt kõige rohkem maailmas, aga neil pole olnud võimalust olla koos lähedastega ja pühendada end perekonnale. Eestis toime tulemiseks tuleb kõvasti teha tööd, sageli mitme koha peal korraga, veeta suurem osa oma ärkvel oleku ajast töö juures.
Paradoksaalsel kombel võivad Eesti praegused probleemid nagu noorte massiline väljaränne, vähene sündivus, majanduse stagneerumine ning sotsiaalsüsteemi pankrot olla just seotud sellesama õnnetunde puudumisega. Lapsed on oma vanemate pealt näinud, et nad teevad muudkui tööd, veedavad suurema osa ajast tööl, et kuidagi ots-otsaga toime tulla, aga ikka on raske, ikka ei tule toime, ikka ei olda õnnelikud. Noor inimene tahab olla õnnelik. Nad võtavad ühelt poolt vanematest eeskuju, välismaale minnakse ju valdavalt tööle, aga noored on aru saanud, et Eesti väikse palga eest pole mõtet tööl käia - kui juba, siis minna välismaale, näiteks Soome või Rootsi mitu korda kõrgema palga peale. Seal on lootus teenida piisavalt palju, et saaks näpistada aega perekonna ja hobide tarbeks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar