pühapäev, 27. november 2016

Andekatel noortel on Eestis raske

Üks kohvikuline kirjutas kommentaariumis seoses lugemise teemaga:

Saab kodus ka last õpetada ja arendada. EI ole lapsed lasteaias käinud. Praegu 34 aastaseks saanud poeg luges 4 aastaselt ajalehe teksti. Mida varem intellektuaalsed huvid tekivad, seda lihtsam edaspidi koolis.

Selle peale kirjutas Triin:

4-a laps ei peaks ajalehe teksti küll lugema :)
Liiga vara pole ka hea, koolis hakkab igav ja see on teistmoodi paha. Kõik ikka omal ajal! Eelkooliealise lapse töö on ikka peamiselt mäng. Raamatuid ettelugev / jutustav lapsevanem on tähtis!

Üldiselt pole vahet, kas laps hakkab lugema 5-a või vahetult enne kooli (kooli minnes oleks jah parem, kui tähti tunneks ja veeriks kokku vähemalt). Kui lugemisraskust pole ja laps on nutikas, siis 1. klassi lõpuks kindlasti on lapsed samal tasemel.

Koolis edukaks olemiseks ei ole intellektuaalsed võimed esikohal. Oluline on emotsionaalne valmisolek, oskus grupis olla, suhted teistega, teadmishuvi jne.


Tegelikult on Triinul õigus. Liiga vara pole hea lugeda. Aga kui vaimsed eeldused on paremad, siis pääsu pole. Minule keegi enne kooli lugemist ei õpetanud, aga võtsin ise ajalehe pihku ja õppisin sealt lugema. Lugesin enne kooli minekut ajalehte ja koolis oli tõesti väga igav, sest seal hakati alles suuri tähti õppima. Kool oli minu jaoks algusest peale väga negatiivne kogemus ja seal kaotasin huvi õppimise vastu. Hakkasin igavusest tegelema muude asjadega ja see mõjutas elu päris tugevasti.

Üks variant on andekad lapsed eraldi kooli panna, aga ma käisin Tallinnas 7. keskkoolis, kuhu valiti niigi lapsi katsetega (osad said muidugi tutvustega, aga need visati enne lõpetamist välja). 

Minu arust on Eesti kõige suurem häda see, et andekatele, ja eriti noortele on väga vähe tegevusruumi. Üks asi on juba elukaaslase leidmine, mis võib olla väga raske. Kuivõrd Eesti on nii väike, siis jõuad tippu väga noorelt väga lühikese ajaga ja seal hakkab igav ning hakkad lollusi tegema. 

Ühel hetkel või juhtuda, et andekaid hakatakse tagasi kiskuma või taga kiusama. Võtame näiteks poliitiku Edgar Savisaare, kes on teistest peajagu üle ja kellega seetõttu ei julge keegi koostööd teha. Arvo Pärt, maailma üks andekamaid heliloojaid on öelnud, et Eestis teda varem üldse ei hinnatud ja tehti pigem takistusi. See on ka loomulik, sest andekaid on vähe ja nad paistavad vähe imelikud, kuna nad teevad asju, mida keegi pole kunagi varem maailmas teinud. 

Andekad noored peaks tegelikult Eestist lahkuma, mida varem, seda parem. Minu ajal polnud see võimalik, praegu on see õnneks üsna lihtne, juba põhikooli astmes on võimalik minna välismaale vahetusõpilasena õppima ning soovi korral sinna jäädagi.

Eestis oli küll kampaania "Talendid koju", mille peale kulutati kõvasti raha ja auru, ent mis haledalt läbi kukkus, ja tegelikult põhjusega. Sest tegelikult pole vaja talente Eestisse meelitada, vaid luua tingimused, et talendid saaks Eestist ära minna. Andekad noored tuleb riigi rahaga välismaale õppima suunata, nii nagu tehti Soomes 1960-70-ndatel. Paljud soomlased jäid välismaale ja tegelevad seal Nobeli tasemel teadusega ning toovad Soomele kuulsust. Kui osa neist tagasi tuleb, siis on nad juba tunnustatud tegijad ja neid pole vaja meelitada. Näiteks Jorma Ollila, Eestiski tunnustatud tegija ja Nokia maailma viinud mees oli just see andekas Soome noor, kes riigi rahaga välismaale õppima suunati.

Andekad noored suudavad välismaal palju rohkem saavutada ja on Eestile sellega märksa kasulikumad kui Eestis olles. See on paradoks, aga nii see on. Ja kui mõni neist kunagi Eestisse tagasi tuleb, on see juba suur asi.

13 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Nojaa. Põrgus ei ole eestlaste katla juures ühtegi valvurit - niikui mõni hakkab katlast välja ronima, siis tirivad teised eestlased ta kohe tagasi. Ah või sina pead ennast meist paremaks? Ah või sina julged meist erineda? Kulak, pursui, intelligent, rahvavaenlane... kee aga koos meiega siin põrgukatlas edasi!

Paraku ei piirdu asi mingite õpilastega, see on Eestis valdav trend kõigis vanusegruppides.

Eesti on seisva veega tiik, keskpärasuse suur mülgas ja hetkel pole näha mitte ühtegi tegurit, mis seda lähemal ajal muuta suudaks. Tõenäoliselt järgneb rahvuse mandumine ja väljasuremine. Ja siis? Millegipärast ei huvita...

Muide kui emigreerunud talendil on vähegi praktilist elutarkust, siis ta ei tule Eestisse tagasi. Ega see seisva veega tiik ei muutu. Või kui muutubki, siis haiseb rohkem kui enne.

Vast pole venelastel vajagi Eestit rünnata - eestlased on tublid, nad varastavad ise oma riigi purupaljaks (vt G.Naan; A.Einseln) ja närivad ise üksteisel kõri läbi.

ann ütles ...

Kui sa nii andekas olid - eks sa siis olnud empaatiline ja aidanud oma nõrgemaid-aeglasemaid klassikaaslasi järele, et neil kiiremini edeneks.

Minul olid sageli nii tunnid kui vahetunnid sisustatud oma klassi tüdrukutele mataülesandeid seletades või muid õppeaineid. Neile nõrgematele, et nad saaksid vähemalt 3 kätte. Kuidas ma ikka ära ütlen, kui klassiõde tuleb, suured nukrad silmad peas! Nö. tasuta abiõpetaja töö. Ja hädaabi - kontrolltööde ja tunnikontrollide ajal etteütlemist (sõnaliselt või liikusid väiksed paberiribad edasi ja tagasi), mis oli muidugi seotud muidugi adrenaliiniga (vahele ei tohtind jääda ei mina ega nemad) ja ma pidin ju oma tööd ka kirjutama samal ajal, aga sai sedagi tehtud.

Lisaks oli meil vilgas seltsielu põhikooli ajal, käisime igasugu ringides ja trennides koos klassiõdedega + mingid omad huvid, mida käisime üksteise juures külas koos tegemas. Kooliajal oli elu kogu aeg huvitav, õppimine oli üks osa ainult.
Pidutsejateks (peod-poisid) muutus osa klassiõdesid päris põhikooli lõpus, mina nii varaküps ei olnud. Siis vedasid teed-huvid vähe lahku. Aga põhikooli ajal oli väga tore.

Nüüd ju vaimsete erivajadustega noored tahetakse tavakooli panna. Et tavalapsed oleks empaatilisemad nende vastu - eksole. Kutseõppeasutusets nad juba on tavanoorterga koos - jah, minu tuttvav käis aiandust õppimas ja neil oli osa seltskonda vaimsete erivajadustega, tegeid kõike nendega koos, 1 tugiisik kõrval. Praktikal ettevõtetetes käisisid (ettevõtja oli nö. ette hoiatatud, et pakuks ka midagi sellist, mida erivajadusega inimetel reaalne teha oleks).

Anonüümne ütles ...

Mida rohkem te oma sõnades manate Eesti riiki, seda haisvamaks ta muutub.

ann ütles ...

Ah, ja mis ma veel öelda tahtsin (pole aega lihtsalt ühes jutis kirjutada), siis - sina käisid 7.kk, aga minu andekas mees (tal on tõesti erakordne matemaatika-ja füüsikapea, jahmatav mälu) oli kolhoosnike poeg ja käis lausa väikelinna koolis. Oli seal igasugu karvaseid ja sulelisi, st. suuremat erinevust ilmselt laste tasemes enam olla ei saa, kui sellises koolis. Ometi pole ta õnnetu ega saanud temast pätti, sest ta oli lihtsalt piisavalt tark, et endale muud pinget pakkuvat tegevust leida. Lõi kõik pahviks, aga heas mõttes. Seega ei karda ma lapsi sinnasamasse väikelinna kooli panna. Ma ei tea, millised on nende võimed, aga kui peaks olema keskmisest võimekemad - neil on tark issi, ma ei karda :)

Kui aga saavutamisest, siis eks inimene ise valib. Peale saavutuste käib inimese elu veel teiste asjade ümber ja nii see elukene kuidagi kujuneb. Mu mees võiks kuskil kosmosetehnoloogiaid arendada, aga ta on maal, kuna talle meeldib.


Irja ütles ...

Ann - mina, muide, andsin kogu aeg oma vihikuid mahakirjutamiseks ja olin muudmoodi abiks. Aga matat ma ei osanud, see oli mul kolm :). Nagu ka füüsika ja keemia. Isa, matemaatikageenius, kes oli õppinud ülikoolis kõrgemat matemaatikat, üritas seda mulle seletada, aga mul keerlesid sel ajal luuletused peas.

Inno ütles ...

Tegelikult ma isegi kiidan neid väikseid koole, sest seal oli ja on võimalik õpetajal õpilasele individuaalselt läheneda. Kui tahtmist on, muidugi. Kõik oleneb siingi õpetajast, aga ideaaltingimustel, kui mõlemad pooled klapivad, võis seal saavutada väga hea tulemuse. Umbes nagu kunagi ülikoolis, kus kahe-kolme õpilase peale oli üks õpetaja.

Suured linnakoolid on konveierid. See on umbes sama vahe, kas einestada väikses pererestoranis, kus terve õhtu sinuga tegeletakse, ja lisaks kulinaarsele elamusele lauakombeid õpetatakse, kui vaja, või McDonaldsis, kus sinuga tegeldakse üks minut ja kust sa väljud sama rumalalt või targalt kui sisenesid.

Triin ütles ...

Väikestes maakoolides on algklassid suuresti liitklassid, mis teeb õpetamise kindlasti keerukamaks.
Väga palju oleneb ikka klassi kollektiivi dünaamikast. Kui ikka on nt 1-2 last, kes vajavad (nõuavad) palju tähelepanu, siis jääavad teised lapsed paratamatult ilma :(

Anonüümne ütles ...

Väga tabav ennustus - 16:25. Loodus prakeerib s..a iseloomuga isendid. Ehk päästaks astumine Soome Vabariigi koosseisu?

Inno ütles ...

Liitklassid on head, saab vanemate õpilaste asju õppida.

LPR ütles ...

Kui sina kui 7kk taibu juba elad vinduvas viletsuses, mis siis siin tava inimesest veel rääkida voi loota?! Mida loota mõnel aleviku koolist tulnud inimesel? Kurb.


Inno ütles ...

Aleviku kooli noored on juba ammu Soomes ja pole neil seal häda midagi. Soome palga juures saad lisaks toidu ja eluaseme kuludele tegeleda hobidega, tellida ajalehti ning käia korra aastas välisreisil. Eestisse ongi jäänud konutama minusugused idealistid veel, kes loodavad idioodi järjekindlusega, et äkki tuleb harjavarrest pauk, aga kes tegelikult jäävad tulesid kustutama.

mai ütles ...

Meil oli algkoolis, 1990ndate alguses nii, et nutikam ja aeglasem laps pandi kõrvuti istuma, et siis ühe tarkus nakataks teist ka. Mõned varasemad oivikud-pinginaabrid said suure trauma, et nad niiviisi vägivaldselt lahutati. Ja ega see tarkus ei nakanud ka. Ma olin ise see kiirema taibuga laps, siis ei osanud küll ise analüüsida, aga praegu tundub ebaõiglane, et üks laps pannakse teist õpetama. Mingil määral jah võiks see huvitav pedagoogiline võte olla - laps õpib ise õpetamise käigus, aga no 9-aastastega ikka natuke imelik katse. Praegu olen mõistnud, et iga laps on erivajadustega, mõni tahab rohkem õpetamist, mõni keerulisemaid ülesandeid. Koolid ei jõuagi kõigiga tegeleda, siis peab lapsevanemana olema hoolsam ja hoolitsema lapse vajaduste eest.

Irja ütles ...

Olen täiesti nõus - minu meelest on samuti ebaõiglane väikese lapse õlgadele sellist rasket koormat panna. Pigem võiks siis klassis olla abiõpetaja, kes aitab nõrgemaid järele. Mitte teine laps, vaid just abiõpetaja.

Ja see on ka õige, et iga laps on erivajadustega ning talle tuleb läheneda individuaalselt.