Ei ole Innoga nõus: Reformierakond hävitas end ise

Mina ei ole Inno eelneva hinnanguga nõus. Minu meelest käitusid Reformierakonna maha võtnud Keskerakond, IRL ja sotsid igati korrektselt ning neile ei ole midagi ette heita. Kui valimised võitnud erakonnal ei ole enam valitsuspartnerite usaldust, siis normaalses demokraatlikus riigis astub selline erakond valitsusest tagasi. Ainult siis, kui Reformierakonnal õnnestunuks koguda nii palju hääli, et ta oleks saanud valitsuse kokku panna üksnes reformierakondlastest, saaks tema opositsiooni saatmist võrrelda nõukaaja ja totalitaarse riigikorraga. Käsitletaval juhul, kus valitsuses on kolm partnerit, võivad kaks partnerit südamerahuga ühe maha võtta, kui neil tema vastu enam usaldust ei ole. Selline teguviis on demokraatlikus riigis normaalne, ebanormaalne on Taavi Rõivase käitumine, kes omaenda võimust joobununa keeldus tagasi astumast ja keda tuli seepärast troonilt alla tirida.

Tõsi, võib möönda, et see, mis Reformierakonnaga tehti, ei olnud ilus, kuid ilu on vaataja silmades ning selliseid mahavõtmisi on Reformierakond ka ise hoogsalt harrastanud, tirides mustkunstnikuna iga natukese aja tagant uusi jänkusid välja. See poliitiline foon või õigemini poliitiline köis, millel ta praegu pea alaspidi ripub, on tema enda pingutatud ja üle kuristiku venitatud.  Enne on ta mõnuga vaadanud, kuidas teised seal ripuvad. Nüüd ripub ta seal ise. Peaksime nüüd talle sellepärast kaasa tundma? Mina ei tunne. Seda nimetatakse õigluseks.

Nüüd, mis puudutab Eestit. Eestil ei ole häda midagi. Jah, on asju, mille üle võib vaielda nagu seeasama Edgar Savisaare tasalülitamine. Ta oli ju ikkagi Eesti kõige suurema opositsioonierakonna juht. Samas - Savisaar on valitsenud Keskerakonda niisama autoritaarselt kui Reformierakond Eestit ning seetõttu on ka tema selle köie ise kuristiku kohale venitanud, mille all ta praegu ripub. Täpselt nii nagu jäid titaanid loogilisel kombel alla jumalate nooremale põlvkonnale, nõnda jäi Savisaar alla Keskerakonna nooremale põlvkonnale. Kui sa oled julm ja Kronose kombel oma lapsi sööd, siis jääd ühel päeval oma võimust ilma, sest su lapsed võtavad sul võimu käest. Tõsi, ka alles kätte võidetud võim on alati julm, nagu „Aheldatud Prometheuses” märgitakse, aga kui tal jätkub oidu kukutatute kurvast saatusest õppida, siis ta jätab jutud Hundisilmale küünalde viimisest ja saab aru, et suured peavad olema suuremeelsed. Kui nad ise ühel hetkel võimust ilma jääda ei taha.

Nõndaks siis. Selles osas olen Innoga nõus, et Eestil on veel pikk tee käia. Aga tubli algus on tehtud.