teisipäev, 29. november 2016

Idumajanduse allakäik

Väljavõte Delfi veebist.

Soomlasi peetakse uimasteks, aga eestlased on veel uimasemad. Gorjatšije estonskije parni, nagu venelased ütlevad, läbi huumoriprisma. Eestis hakati Nokiat otsima siis, kui päris Nokia oli juba pankrotis.

Pole siis ime, et Eesti oma Nokiad, ehk nn nokkijad, näiteks Cherry vautšeriportaal lõpetas pankrotiga. Ja arvestades selle looja ja juhi Allan Martinsoni taset arvan ma, et see on alles algus. Me veel kuuleme idufirmade pankrottidest, eriti kui nad riigi (loe EASi) toitva nisa küljest ära võetakse.

See on kitsam vaade. Laiem vaade on see, et kas neist idufirmadest ehk alustavatest tehnoloogia firmadest on üldse midagi tolku. Ma mõtlen selleks, et neile panustada kui mingitele päästeinglitele. Eestis on tehtud küll koera ja kassi feissbukke ning jagatud neile kamaluga maksumaksja raha, aga ausalt, kas neid kõiki on vaja. Elu näitab, et nutitelefoni kõrvale enam nutikella pole vaja. Samuti pole erilist edu saatnud nutikad külmkapid ja vetsupotid. Ma ei tea, mis saatus on Eestis välja töötatud nutikatel lillepottidel, aga pole neistki viimasel ajal suurt midagi kuulda olnud. Kuigi need said ka kõvasti maksumaksja raha.

Elu näitab, et inimene ei taha seda va nutikust igale poole, küüne alla või perseauku. Pigem on hinnas täitsa tavalised, robustsed asjad. Tavaline vetsupaber, hambahari ja küüneklõpsaja. Kaubaks lähevad täitsa tavalised külmkapid. Täiesti lihtsad presskohvikannud. Ja kui aus olla, on hakatud viimasel ajal tahtma just rohkem neid päris asju. Ma mõtlen päris päris asju. Nutiasi on nagu seks kumminukuga - välja näeb nagu päris ja häda pärast ajab asja ära, aga tahaks nagu ikka midagi muud. Kohting päris inimesega on ikka palju parem kui mingi tšätt. Sul võib olla tuhat feissbuki sõpra, kellest enamikku sa isegi näinud pole, aga kui hätta jääd, aitab sind ikka päris, luust ja lihast sõber.

Pole siis ime, et Eesti iidol-piirkonna, nutioru enda elanikud USAs on hakanud hindama hoopis teistsugust eluviisi, kus näiteks lastele üldse nutiasju kätte ei anta. Vaid lastakse neil vabalt ringi joosta ja luuremänge mängida. Nii nagu kunagi lapsed tegid, võibolla mäletatakse seda veel. Need kunagised lapsed nagu Apple'i looja Steve Jobs on ju täna kõik need nutiasjad välja mõelnud. Tema ei istunud väiksena arvuti taga, vaid mängis luurekat. Miks eeldatakse siis järsku, et juba algklassidest programmeerimist õppinud noortest saavad uued Steve Jobsid? Pigem saavad neist tavalised koodijukud, kellesuguseid ainuüksi Indias on miljoneid ja kellest kusagil tegelikult puudust ei tunta. Mõnest üksikust neist on saanud miljonärid, aga enamus teeb päevast päeva maailma kõige nürimat tööd maailma kõige nürimatel töökohtadel maailma kõige nürimate kolleegide seltsis. Lühidalt öeldes näeb nende töö ette päevad läbi ninapidi helendava ekraani taga passimist. Palk on küll veel keskmisest veidi kõrgem, aga kas see on elus kõige tähtsam. Pole ime, et uuringu järgi on pooltel idufirmade juhtidel vaimne tervis korrast ära.

Kuskil just lasteaialaps ütles, et see pole õige isa, kes päevad läbi arvuti taga istub. Lapsesuu ei valeta. Aga kas õige mees, abielumees teeb seda? Ma mõtlen istub päevad läbi arvuti taga.

P.S. Nüüd siis küsite ilmselt, mida siis Eestis müüa, kui see nuti- ja idu-värk enam peale ei lähe. Jah, hea küsimus. Aga Eestis on ju nii palju lahedaid päris asju. Siin on päris rabad, kus kasvavad päris marjad ja seened. Mis on söödavad! Metsas kõnnivad vabalt ringi päris hundid, kitsed ja sead. Siin on veel alles päris puutumata loodust, päris vaikust ja rahu mida saab ilma aktiivkõrvaklappideta nautida ja kuhu isegi tavaline mobiilside ei ulatu. Seda kõike pakkuda oleks ju päris vahva, või mis?!

4 kommentaari:

LPR ütles ...

Tuleb teha selline app mille kaudu saab iga inimene üle maailma Eesti rabasse minna cloudberryisid korjama minna seda virtuaalselt jälgides. Trendiks ongi ju saamas lihtsate asjade nautimine. Uks naine voldib kuskil pesu ja miljonid inimesed vaatavad seda pealt ja naudivad selle tegevuse lihtsust ja rahu. Sama võiks olla näiteks Eesti loodusega. Lihtsalt vaatad kuidas keegi vikatiga heina niidab voi õunu koorib. Igale maitsele oma tegevus kategooria.

Inno ütles ...

Sea- ja kakukaamerad ongi juba Eestis väga popid. Sead ja kitsed söövad toitu ja kogu maailm vaatab. Juba lumi on eksootika Lõuna-Euroopa rahvaste jaoks, väga paljud sõidavad jõulude ajaks Lapimaale.

ann ütles ...

Koodijuku töö on selles mõttes hea, et seda saab teha kaugtööna. Ja on introverdid ja ekstraverid - ekstraverdile sobib pideb "pata-pata-pata" lobisemine, näiteks turistide võõrustamine (turiste võõrustades sa pead ju rääkima-rääkim-rääkima ja nii iga päev), introverti pidev suhtlemiskohustus väsitab ja ta tahaks just mingit süvenemis-ja nokitsemistööd. Võid elada looduse keskel ja pärast oma koodikijutamist minna aeda, jalutama, mustikaid korjama. Hobi korras on marja-ja seenekorjamine ju tore. Sellest samast marja- ja seenekorjamisest sissetulekuallikat teha ei ole enam nii tore (seostub odava tööjõu vajadusega jne.).

Üldse, ei ole olemas sellist tegevust, millega "teeme kõik seda ja saame kõik edukaks" - on ju olnud küll neid "lähme kõik majandust ja juurat õppima - hakakme kõik IT-d tegama - hakkame kõik rabamatka ja linnuvaatlustalusid tegema - hakkakme astelpaju/kanepit/midagigaes kasvatama" jne. jne. hurraaatamisi. Mõne aja pärast selgub ikka, et jah, neid asju tehaksegi ja üksjagu inimesi elab neist ära ka, aga...

Ehk siis iga asi on tegevusala on tegelikkuses maisem, kui teda visionäärid välja huraaatavad.

Ja suur osa inimesi tegelevad asjadega, mis on vajalikud küll, aga ajakirjandusele kahjuks väga igavad. Nii neist eriti ei räägita ka. Kassi ja koera feissbukid ja laulvad ja trummi löövad lillepotid on aga ajakirjandusele hea teemakesed. Ni võibki tunduda, et asjalikest asjadest keegi enam ei elatugi, ainult tiluliu puha.

Anonüümne ütles ...

Te võiks ju oma koju kaamera sättida. Usun , et osa tulihingelisi blogihuvilisi oleksid valmis oma iidoleid 24/7 teatud tasu eest pealt vaatama.