Kuidas Juulike esimest korda rehabilitatsioonis käis

Lubasin kirjutada Juulikese esimesest rehabilitatsioonipäevast. Nonii, siit see tuleb!

Ma olen seisukohal, et last ei ole vaja hakata mööda trenne tirima enne, kui ta selleks valmis on, ja seepärast ei kiirustanud me pärast Juulikese diagnoosist (angelmani sündroom, deletsioon) teada saamist talle puuet määrama ega rehabilitatsioonis käima. Tahtsime anda endale aega, et selle meie elu uppi löönud diagnoosiga harjuda, ja võimlesime temaga kodus ise. Tõsi, korra, kui Juulike umbes kaheaastane oli, siis proovisime perearsti soovitusel massaaži ja võimlemist kohalikus polikliinikus. Käisime kaks nädalat, aga praktiliselt iga seansi ajal oli Juulike viril ja protesteeris temaga tehtava vastu. Käisime määratud korrad ära, aga sain aru, et laps ei ole veel selliseks intensiivseks trenniks valmis. Ootame aastakese-kaks, otsustasime Innoga.

Üle-eelmisel suvel hakkas Juulike aga üha kindlamalt seisma ja meile tundus, et võiks tasapisi rehabilitatsiooni suunas liikuma hakata. Lasime talle Lõuna-Eesti haiglas ekspertiisi teha ja jäime ootama ekspertiisi otsust. Seejärel läksime Portugali sooja suve otsima ning jäime sinna lausa kümneks kuuks. Juulikesele mõjus Lõuna-Euroopa päike nii hästi, et ta astus Lissabonis oma esimesed iseseisvad sammud voodi najal. Ja seisis veel kindlamini.

Tagasi jõudes ei olnud niisiis kahtlustki, et laps on  trenniks valmis. Saime postiga kätte Juulikese rehabilitatsiooniplaani (Portugalis olles selgus, et selle saab saata ainult postiga, meiliga mitte), võtsin sotsiaalkindlustusametist saatekirja ja hakkasin erinevaid asutusi läbi helistama. Kõigepealt helistasin Pärnusse - esimene vaba koht alles uue aasta alguses! Helistasin Värskasse - sama lugu!! Siis sattusime Tartu Lõunakeskuses ühele üritusele, kus erinevad rehabilitatsiooniasutused end reklaamisid. Üks Tartu asutus tundus väga sümpaatne ja saatsin sinna septembri alguses kirja. Vastus andis ennast oodata, aga lõpuks olid asjad sealmaal, et nemad saatsid meile rehabilitatsiooni ajakava ja ootasid meid Tartusse. Ajakava oli aga väga tihe (ühel päeval viis erinevat seanssi ja sedasi pea nädal aega jutti) ja ma hakkasin kartma, et see võib Juulikesele kurnav olla. Pidasime Innoga aru ja otsustasime, et väljasõit koos ööbimisega võib küll meie seisukohast vaadatuna tore olla, aga Juulikese seisukohast on parem käia kodulähedases asutuses, kus tempo ei ole väga intensiivne ja kus on mõnus, rahulik, stressivaba õhkkond. Parem päevas vähem ja pikemat aega kui päevas palju ja väga lühikese aja jooksul, arvasime.

Kuna Võru linnavalitsusest soovitati meile Võru Järve koolis tegutsevat MTÜ Toetuskeskus Meielat, siis läksime kõigepealt sinna asja uurima. Sealsed inimesed eesotsas Tatjana Panichkinaga olid väga toredad ja sõbralikud, aga selgus, et Meielal ei ole oma basseini. Ja Juulike armastab meil vett lausa hullupööra - temal oleks suur rõõm justnimelt vesivõimlemisest. Lisaks sellele oleks me pidanud kuni järgmise aastani ootama, sest kõik selle aasta ajad olid juba kinni.

Siis mainis keegi, et aga Lõuna-Eesti haiglas on ju bassein. Võtsin kohe Lõuna-Eesti haiglaga ühendust ja sealne suhtumine üllatas mind väga positiivselt - mulle ei saadetud mitte valmis ajakava, vaid kutsuti seda ajakava kõigepealt üldse arutama. Sain kokku toreda taastusraviarstiga, kes uuris, mida Juulike juba oskab, ja pakkus siis välja, et võiks alustada võimlemise (sealhulgas vesivõimlemise) ja logopeediga. Olin päri ja esimene kohtumine võimlemisõpetajaga oli meil selle nädala alguses.

Juba see koht, kus Lõuna-Eesti haigla asub, on väga kaunis - haigla on ümbritsetud männimetsast. Männimets paistab sisse ka võimlemistoa akendesse ja loob juba iseenesest mõnusa, rahuliku, stressivaba õhkkonna. Ka võimlemisõpetaja oli hästi rahulik ja tore, nagu tegelikult kõik Võru inimesed. Võru inimestel on alati aega ehk nagu siinkandis öeldakse, aigu om. Ja see aigu om hoiak on nakkav - sa muutud ka ise automaatselt rahulikuks ja tunned, et kõik on korras ning kontrolli all.

Juulike sai näidata, kui hästi ta seista ja käputada oskab, ning esimesest hetkest oli näha, et tal tekkis võimlemisõpetajaga hea klapp. Saime teada, et Juulike on tugev ja heas vormis ning seisab juba väga tublisti.

Järgmisel korral läheme Juulikesega ka basseini, mis meeldib talle kindlasti veel rohkem :). Ka Roosile oli Juulikese rehabilitatsiooniskäik suur elamus - tema sai sel ajal, kui õde mati peal müttas, teha tutvust võimlemistoas olevate mänguasjadega. Hakkamegi käima terve perega - järgmisel nädalal tuleb juurde ka logopeed ja saab näha, mida tema meie inglikesele õpetada suudab.

Kuna meie oleme ka võru inimesed ja aigu meil om, siis intensiivset tempot Juulikesele peale ei pane ja alustame ühe-kahe teraapiatunniga nädalas.

Aga muidu oleme väga rahul. Ja Juulike tundub ka rahul olevat. Mis ongi tegelikult kõige tähtsam.

Pildil väike inglike (4) koos oma issiga isadepäeva hommikul. Veeklaasi ulatav käsi kuulub Roosile.