Kuidas Juulike mulle läätse silma sisse lõi

Angelmanide foorumis oli juttu sellest, kuidas meie väikesed inglid on väga tugevad ja kuna neil on kombeks entusiastlikult kätega vehkida, siis võib juhtuda, et mõni spontaanne käeliigutus võib minna ka kellelegi silma. „Occasional arm flap to the eyeball,” nagu seal märgiti.

Minuga paar päeva tagasi just nii juhtuski! Pikutasin parajasti voodi peal ja Juulike upitas end sealsamas voodi najale püsti. Ühel hetkel hakkas ta jälle entusiastlikult kätega vehkima ja kuna ma ei jõudnud tal õigel ajal käest haarata, siis vehkis ta selle oma käe mulle otse silma. Vastu silmamuna. Aga mul olid kontaktläätsed silmas. Pilgutasin silmi. Appi! Ühest silmast ei näinud mitte midagi. Jooksin siis kohe vannituppa, et aru saada, kas üks mu suurimaid hirme - lääts on kuhugi silma ära kadunud ja ma ei saa teda sealt enam kätta - on tõesti täitunud. Oligi! Venitasin silma üht- ja teistpidi, üritasin laugu masseerida, aga ei miskit!! Lääts oli silmas ja kätte ma teda sealt ei saanud.

Jooksin suures paanikas Inno juurde, kes oli oma koolituse kodutöösse süvenenud. „Appi, appi!” hädaldasin mina. „Nüüd on nii, et Juuli lõi mulle läätse silma ja ma ei saa teda enam kätte!! Võib-olla on lääts juba kuskil silma taga ja ma ei saa teda sealt enam kunagi kätte!!!” Ausõna - mul oli hirm, et lääts jõuab kuidagi silma taha ja sinna ta jääbki.

Inno siis rahustas mind, et silma ülesehitus on juba selline, et lääts sinna „silma taha” kuidagi ära kaduda ei saa, ükskõik, kui tugev see Juulikese löök siis ka oli. Seejärel tahtsin EMOsse minna. Inno arvas, et võiks oodata - küllap lääts tuleb ise välja. Silm ajavat võõrkeha ise välja. No ei uskunud mina seda Innot ja paanitsesin edasi. „Too kähku taskulamp ja otsi see lääts mu silma seest üles!” kamandasin teda.

Inno pani ohates kodutöö kõrvale ja tõi taskulambi. Käskis mul voodi peale selili heita ja silma hästi lahti teha. Ei saanud, ebamugav oli. Inno siis venitas ise seda silma (vastik, äärmiselt vastik tunne) ja valgustas seda taskulambiga. Igast nurgast. „Ei ole siin mingit läätse,” torises ta.

Mina aga ei jätnud, sest olin veendunud, et see lääts on seal KUSAGIL. „Otsi veel!” röökisin. „Võta see lääts mul juba silmast välja!”  Palun vabandust, aga lihtsalt nii ebamugav tunne oli. Inno siis otsis ja otsis, aga ikka ei leidnud seda läätse ja loobus lõpuks, sõnades, et ilmselt lendas lääts Juulikese löögist kusagile vaiba peale, mitte silma. No ei uskunud mina teda ja jooksin seejärel jälle vannituppa silma venitama ja masseerima. Ikka ei miskit.

Midagi ei olnud teha - läksin „läätsega silmas” magama. Või noh - vähemasti ma olin raudkindel, et mul on lääts silmas. Vähemasti Juulike oli rahul ja vehkis jätkuvalt entusiastlikult kätega :).

Paar päeva oli silmas ebamugav tunne, aga eile oli juba täitsa ok. Hommikul oli küll üks ripsmekarv silmanurgas ja järeldasin, et ju sellest see ebamugavustunne tekkiski - ju lõi Juulike mulle ripsmekarva silma ja lääts kukkus vaiba peale või põrandale, kust ma ta tolmuharjaga minema pühkisin. „No näed siis, ma ütlesin, et ei ole seal mingit läätse,” märkis Inno rahulolevalt. Ostsin endale isegi uued läätsed ja panin nad silma.

Aga. Täna hommikul oli silmas jälle selline naljakas tunne. Nagu miski oleks olnud lapiti silmamuna peal. Tõstsin tissi otsas uneleva Roosikese oma voodisse ja jooksin vannituppa. Kobasin silmas. Ja pidin peaaegu keeletuks jääma - silmas oli lääts! Seesama vana lääts, mis pidi Inno jutu järgi vaibale lendama!! Võtsin ta väriseva käega välja ja vaatasin kohe lähemalt. Vana lääts jah - mitmepäevasest silmasolemisest natuke lopergune ja äärest pisut katki. Huhuhhhhhh. Minu kergendusohe kostus vist Rooma paavstini välja :). Nüüd on silmas väga hea, kerge ja puhanud tunne - varasema paari päevaga ei saa üldse võrrelda.

Sellised lood siis nende angelmanidega. Vahel saab ikka nalja ka ja võti on selles, et elu tuleb võtta huumoriga. Sellised lapsed õpetavad tühistele asjadele mitte tähelepanu pöörama ja lihtsatest asjadest rõõmu tundma.

Lisaks spontaansetele löökidele silmamuna pihta võib sinu angelman sind üllatada lõbusa juustest sakutamisega naerukilgete saatel, ootamatu hammaste sisse löömisega käsivarde (juhtunud kaks korda) ja vallatu näpistamisega. Angelmanid ei ole kurjad ega vihased, see on nende jaoks mõnus müramine, aga kuna nad on füüsiliselt väga tugevad, siis löökide, hammustuste ja näpistuste adressaadil võib olla natuke, kuidas nüüd öeldagi, valus.

Teised angelmanide vanemad kurdavad, et nende angelmanid ei saa oma nooremate õdede-vendadega hästi läbi justnimelt nende löökide, hammustamiste ja näpistamiste pärast. Meil on sedasi, et Juulike mürab sedasi ainult meiega, aga Roosikesele ta liiga ei tee. Pigem tirib Roosike Juulit juustest. Ilmselt saab Juulike aru, et õde on väiksem. Või siis on asi selles, et tal ei ole veel nii pikad juuksed, et neist hästi tirida saaks :).

Pildil mitu päeva silmas olnud lääts. Natuke lopergune.