Roosikese sünnipäeva eel

Roosike ise magab juba magusat und, aga tema sünnipäeva päev on juba saabunud. Täna kaks aastat tagasi hakkasime Võrust öösel kella kolme paiku Tartu Maarjamõisa haigla poole sõitma (Inno arvas, et valehäire, aga mina teadsin, et sünnitus on juba alanud) ja hommikul kella üheksa paiku oli Roosike meil käes. Õnneliku juhuse läbi sattus mind raseduse ajal jälginud arst Fred Kirss sel ööl valves olema ja oli mulle sünnituse ajal suureks abiks.

Mäletan, et kuna Roosile anti sinine tekk ja me panime tast sellega Facebooki pildi üles, siis soovisid esimesed õnnitlejad „poja” sünni puhul õnne. See oli hästi naljakas, aga samas armas. Roosi oli juba sünnitustoas tragi tegelane - hakkas kohe, kui ta mulle kõhu peale pandi, ahnelt piima jooma.

Aga tõsiselt - poleks kunagi uskunud, et endale nii armsa, targa ja toreda tütrekese saan. Roosi on loomult kange ja on asju, milles ta kompromisse ei tee, aga samas on ta ka hästi lahke ja abivalmis. Tüübilt pigem printsess (armastab hullupööra kleite selga proovida) kui poisstüdruk. Ootan juba kannatamatult, millal koos maailma asjade üle arutama saame hakata!

Vahva on näha, et tal on minuga palju ühiseid jooni - lisaks kangele iseloomule kirglik armastus raamatute ja kohvikute vastu :).

Palju õnne, tütreke! Sa oled nüüd kaks aastat vana.