pühapäev, 18. detsember 2016

Alkohol võib olla nii suhte päästja kui hukutaja

Väljavõte Helsingin Sanomate veebist.

Soome Helsingin Sanmat püstitab huvitava teema: nimelt alkohol võib olla suhte hävitaja, aga samal ajal ka päästja.

Mitmed paarid räägivad, kuidas alkohol nende suhet elavdab ja kuidas tarvitada alkoholi tülitsemata.

No ma tean: soomlasi arvestades, ilma alkoholita nad üldse polegi võimelised suhet looma. Eks eestlased on samasugused. Kel on vaja ikka natuke julgustust võtta, enne kui julged kedagi tantsima võtta, suudelda või lausa voodisse pugeda. Eks enamik lapsigi on tehtud nii siin kui sealpool Soome lahte kerges joobes. Aga midagi hullu sellest pole, eksole! Suht normaalsed näod selle kõige juures. Sestap pole Gorbatšovi laadis sõda alkoholiga, mida Eestis püüab juurutada Ossinovski just suurem asi. Pigem tuleks inimesi õpetada alkoholi tarvitama, sest mis seal salata, ei eestlased ega soomlased ei oska juua. Joomist tuleks õppida Lõuna-Euroopa rahvastelt, kes joovad kogu aeg, aga ei jää kunagi purju. See on kunst, ma ütlen!

Mis minusse endasse puutub, siis olen leidnud omale elukaaslased tänu alkoholile. Eelmises suhtes püsimiseks pidin end aeg-ajalt täis jooma, muidu ei saanud. Praeguses suhtes pole see enam vajalik. Minu jaoks mõjub alkohol pigem rahustavalt, maandab pingeid. Samas tean inimesi, kes muutuvad alkoholi mõjul väikesteks kuraditeks, kaotavad mõistuse ja on võimelised korraldama midagi väga hirmsat, lausa tapma. Mis näitab, et alkohol mõjub väga erinevalt ja niipalju kui on inimesi, on ka mõjusid. Sama lugu on narkootikumidega: see, mis ühele on mõnus ergutus, mõjub teisele laastavalt. Aga keegi ei õpeta, ei jooma ega narkootikume tarvitama. Tegelikult tuleks seda juba koolis õpetada, kui mitte narkootikume, siis vähemalt alkoholi tarvitama. Lõuna-Euroopa maades seda tehakse, juba maast madalast, juba lapsi õpetatakse jooma.

Aga Eestis on see vist võimatu. Siin on sügavalt juurdunud kultuur, et kas ei jooda üldse, või siis kui juuakse, siis nii et maa must ja pilt eest läinud, nii et surm silme ees. Nii nagu eestlased pole võtnud vastu ristiusku, pole nad ka alkoholiga veel sõbraks saanud.

4 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Väga palju on ka vahepealseid- inimesi, kes tarvitavad alkoholi mõõdukalt ja kultuurselt. Kahju, et sinu tutvusringkonnas selliseid pole.

Anonüümne ütles ...

Tähismaadel käibki kõik ühest äärmusest teise. Ja kui leitakse mõni järjekordne äärmuslik näide kasvõi Soome meediast, siis käiakse see kindlasti välja nagu viimase instantsi tõde, olenevalt näitest siis kas postitiivses või negatiivses võtmes. Või leitakse ühel päeval, et kõige kurja juur siin elus on nisujahu, materdatakse seda kirglikult ja tuuakse äärmuslikke näiteid, kuidas kusagil kunagi keegi nisujahu tõttu kurvalt lõpetas. Natukese aja pärast on 180 kraadi pööre, vitsutatakse terve perega saiakesi ja kiidetakse veel takka.

Inno ütles ...

Pole jah Eestis ega Soomes ühtegi mõõdukat tarvitajat kohanud veel, ei tuttavate ega võõraste seas. :( Küll on aga palju neid, kes end esimesel võimalusel seaks joovad, eriti noorte seas.

ann ütles ...

Mina tean mõõdukaid tarvitajaid - minu vanemad ja suguvõsa. Lapsepõlves seisid meil poolikud alkopudelid baarikapis, kust neid sünnipäevadel välja võeti ja mekiti, mõned muidugi lahtusid ära kah :P Minu jaoks oli see normaalsus. Aga sellest muust alkokultuurist, mida ma ümberringi nägin, sain küll šoki. Kui lõpuks lõunamaadesse jõusin, oli aga mõnus äratundmine.

Aga vastikud olid mulle need "julgeks joodud" peaga külgelöömised - kuidagi labane tunne jäi neist, iial ei tea, kas meeldin mehele päriselt või kõneleb temas vaid alkohol.

Siis võtsin enada vastu otsuse,et mees, kes tahab minu juures üldse midagi saavutada, peab julgema ligineda mulle kaine peaga. Et kui mina, nõrk naiterahvas, saan ikkagi niipalju enda argusest jagu, et julgen kellelegi esimest korda voodissee minna adekvaatses olekus (mis siis, et süda taob meeletult jne. ) - siis seda peab suutma ka mees, või muidu pole me teineteise väärilised.

Muidugi tuleb siis see faas, kus ollakse koos, aga kumbki teineteist puutuda ei julge... kõik peened tajud töötavad, see on lahe, kõik see erutus ja uhhhhh! See on omamoodi hästi lahe, see äärmine erutus ja millised fantaasiad tekivad ja kõik, miks seda küll kardetakse? Ja lisaks on kaine peaga hulga tõenäolisem, et valid välja just vaimselt/füüsiliselt selle õige inimese.