pühapäev, 25. detsember 2016

Eesti häda: väljast paistab ilusam kui seest

Väljavõte Äripäeva veebist.

Olen nüüd elanud 5 kuud Eestis, pärast peaaegu aasta veetmist välismaal. Ja ma pean tunnistama, et Eesti paistab välismaalt ikka palju ilusam ja parem kui seest. Pikalt välismaal olles hakkasin lausa Eestit armastama, aga see armastus tuhmub Eestis olles iga päevaga. Nii et tahaks jälle kuhugi ära minna, et esiteks seda armastust tagasi saada, sest olen eestlane, ja teisalt natukene nuusutada muud, vabamat õhku. Tahaks näha sära inimeste silmades. Rain Lõhmusel on õigus, Eesti ON vanainimene, kes oma noorusaega meelde tuletab. Miks? Sest Eestis elamisel tuleb vaadata, et hing sees püsiks, siin midagi suuremat ette võtta või ära teha ei ole võimalik. See käib nii eraisikute kui ettevõtete kohta. Pole siis ime, et aasta ärimeheks valiti välismaalane, juba kümmekond aastat Šveitsis elanud selle riigi kodanik Rain Lõhmus.

Aga välismaal paistab Eesti millegipärast väga tore, Eestit kiidetakse ja tuuakse teistele eeskujuks. Sest Eesti ja eestlased on ise selle mulje jätnud, ennast paremana näidanud. Eestis peetakse seda, enda paremana näitamist suureks vooruseks, aga minu meelest on see tänapäeval suur häda. Näiteks portugallased elavad eestlastest mitu korda paremini, aga statistika põhjal on nad enam-vähem võrdsed. Portugallased teevad igal pool nägu, et nad on vaesed ja väetid, mängivad vaest ja väetit, ning neid aidatakse. Kujutate ette, eksole, neid aidatakse, palju rohkem kui eestlasi. Sama lugu on kreeklastega. Nende pensionid on ligi 1000 eurot, nagu Soomes, aga teevad näo, et on hästi vaesed, veel vaesemad kui eestlased. Ja neid aidatakse, aitavad isegi eestlased, kes on tegelikult mitu korda vaesemad. Kui nüüd küsida, kes aitab eestlasi, siis tegelikult mitte keegi. Sest kui võrrelda Eestisse saabuvat euroraha sellega, mis uhatakse praegu Lõuna-Euroopasse, siis on need võrreldamatud suurused. Lõuna-Euroopa saab kordades rohkem, kuigi on palju jõukam kui Eesti. Ja ausalt, ma ei saa aru, miks Eesti üritab sellise ebavõrdse mängu juures ikka veel head nägu teha. Sööb jätkuvalt kartulikoori ja kannatab, samal ajal kui ümberringi vitsutatakse kalamarja.

Ja siis räägitakse, et Eesti rahvaarv peab tõusma. Aga mis tõusust saab juttu olla, kui Eesti vabatahtlikult vireleb. Kartulikoorte peal mingit tõusu ei tule. Siin saab olla ainult suur langus. Ainult langus. Praegust olukorda kainelt hinnates jääb paratamatult mulje, et eestlased on sooritamas kollektiivset enesetappu, umbes nagu mõne sekti liikmed või Austraalia lemmingud, ning on selle üle veel uhked! Eesti on muutunud iseenda karikatuuriks.

Samuti häirib, et Eesti ühiskond on stagneerunud. Uusi ideid ja mõtteid ei ole, nii nagu nõuka aja lõpus. Ja mis kummaline, põhjus on üks ja sama: inimesed lihtsalt ei julge. Inimesed on ära hirmutatud. Nad ei julge midagi öelda, kuna sind võidakse tembeldada kohe vaenlase sabarakuks. See on päris hirmutav. Eesti-suguse pisikese maa jaoks, mis just ideedest toitub, on selline areng hukutav. Suur maa saab omale lühiajalist stagnatsiooni lubada, väike aga mitte mingil juhul. Väike peab olema pidevas liikumises ja muutumises nagu väike laps, mitte tammuma ühe koha peal nagu vanaema.

No ja siis veel see taganemine usust ning maadvõttev pragmatism. Eesti rahvaarv kasvas kõige rohkem siis, 150 aastat tagasi, kui rahvas uskus sellesse, et iga lapse sünd on ime ja õnnistus. Tänapäeval, kui Eestis räägitakse valitsuse tasemel laste sigitamisest - no mis rahvaarvu kasvamisest saab siin rääkida. Hea, kui üldse veel mõni laps sünnib.

Kommentaare ei ole: