Sellest vanast, Tallinnas 1889. aastal trükitud Piiblist, mille poole jõuluunest ärganud Roosike oma väikest käekest sirutab, luges minu isa igal jõululaupäeva õhtul pärast jõulusöökide söömist ja kingituste avamist ette Luuka evangeeliumi teise peatüki esimesed read. Piibel on gooti kirjas ja minu jaoks oli imeline, et isa seda lugeda oskas. Mäletan, et suuresti just sellest sündis jõulutunne.
Mu isa oli luterlane ja uskus Jumalasse siiralt. Tema jaoks olid jõulud ennekõike kristlik püha ja sama arusaamise andis ta edasi ka minule. Kirikus me ei käinud, aga nagu ütles jõuluintervjuus Pealinnale peapiiskop Urmas Viilma: „Kirikuks muutub iga koht, kuhu usklikud inimesed kokku tulevad, olgu see siis kellegi kodu, mõni kelder või rahvamaja saal”.
Seega ei pea jõululaupäeval tingimata kirikusse minema. Meiegi ei läinud täna. Parem on uskuda siiralt oma südames kui minna kirikusse vaid selleks, et sinna lähevad teised. Sest nii on kombeks.
Ka täna on see vana armas raamat meil laua peal ja ma mõtlen seda avades oma isale, kes ei kahelnud oma usus kunagi. Ka siis mitte, kui tema elus olid tõeliselt rasked ajad.
Tänasel jõuluööl soovin, et eestlastel oleks rohkem usku. Mis peamine - et usutaks siiralt.
Sest usku on Eesti rahval praegu kõige rohkem vaja.
Ja kuidas see kõlaski?
Aga see sündis neil päevil, et sõna keisrilt Augustuselt välja läks, et kõik maailm pidi üles kirjutatud saama.
Ja kõik läksid endid laskma üles kirjutada, igaüks oma linna.
Siis läks ka Josep Galilea maalt Naatsareti linna üles Juda maale Taweti linna, mis hüütakse Petlemmaks, seepärast et ta oli Taweti soost ja pärismaalt,
Et ta ennast pidi laskma üles kirjutada Maria, oma kihlatud naisega, kes oli käima peal.
Aga see sündis, kui nemad seal olid, sai aeg täis, et ta maha pidi saama.
Ja tema tõi oma esimese Poja ilmale, ja mähkis teda, ja pani teda maha sõime, sest neil ep olnud muud aset majas.
Kes soovib, loeb ise edasi :).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar