teisipäev, 20. detsember 2016

Eestis elavad lapsed nagu Dickensi aja Inglismaal

Kaadrid seriaalist Dickensian.

Eestis küll armastatakse rääkida, et riigi arendamisel on võetud eeskuju Thatcheri aja Inglismaast (Mart Laar vist väitis seda), kus püüti riiki võimalikult õhukeseks lihvida, et nõnda majanduskasvu soodustada. Aga tegelikkuses, pardon my french, on Eestis välja kukkunud sada aastat varajasem, 19. sajandi keskpaiga, Dickensi aja Inglismaa. Selline varakapitalistlik džungel, kus kõik oli kasumi teenistuses ning lastel, vanuritel ja kehvikutel polnud mingeid õigusi.


Päris tuttav tuleb Eestis ette Inglismaal sellest perioodist vändatud seriaal Dickensian. Vaadake seda, täpselt selline elu Eestis just praegu ongi! Eestis, kus räägitakse, et kolmandik lastest, kümned tuhanded lapsed peavad taluma nälga. Kui vaadata Kodutunde saadet, siis kohati on elu isegi hullem tänapäeva Eestis lastel kui Dickensi aja Inglismaal.

Riik utsitab Eestis inimesi muudkui lapsi saama, jutuga, et vaja on iivet tõsta, muidu surevad eestlased välja, aga samas lastele mingeid tingimusi ei tagata, lapsi hoitakse näljas. Eriti hull on erivajadustega laste olukord, kellele pole loodud elementaarsemaidki tingimusi, kuigi on 21. sajand ja Eesti liitunud erivajadustega inimeste konventsiooniga. Näiteks Soomes on vaimse puudega inimesed kaasatud avalikku debatti, Eestis käsitletakse neid kui „juhtumeid”.

Ja siis peetakse Eestit mingiks edukaks maaks. Edukas my ass! Ma ei saa aru, kuidas Eesti maailma rikaste riikide klubi OECD liikmeks vastu võeti - see on mingi error. Eesti on teistest elatustasemelt poole vaesem. See loosung Euroopa viie rikkama hulka, mis kunagi Andrus Ansipil oli, see mõjub täna nagu karikatuur. Rikkamate hulka on viidud väga väike hulk inimesi, ülejäänud närutavad vaesuses, tulevad hädavaevu ots-otsaga kokku.

Ärge saage valesti aru - riigi ülesanne ongi ettevõtjaid toetada ja ettevõtlust soodustada, aga seda ei saa teha teiste, nõrgemate heaolu hinnaga. Täielik absurd on see, et lapsetoetuste tõstmiseks mõnekümne euro võrra tõmmati erivajadustega inimestelt raha vähemaks (nn tööjõureformi sildi all), aga samas sõiduautode käibemaksu tagastust ei suudetud vähendada (oleks võinud ju näiteks autoreformi teha :D). Pole siis ime, et Tallinnas näeb Porschesid rohkem kui Zürichis või Vaduzis. Eriti kõnekas on Eestis see, et õpetajate palga tõstmiseks paarikümne protsendi võrra vähendatakse kaks korda koolide arvu (nn haridusreform), mistõttu mõned väiksed lapsed peavad hakkama ligi 50 km kaugusele kooli käima. Vaadake siis, tuleb välja, et isegi autod on Eestis tähtsamad kui nõrgemad, need on lapsed, erivajadustega inimesed ja vanurid.

Kõnekas on ka see, et masu algul tõmmati omavalitsuste tulubaasi vähemaks, mis lubati kohe mõne aasta pärast tagasi tõsta. Seda ei tehtud, mistõttu on omavalitsused sattunud suurtesse raskustesse. Selle asemel, et omavalitsuste olukorda parandada, lüüakse neile hoopis kirves selga: vähendatakse omavalitsuste arvu poole võrra.

Paljudest vaesuses elanud lastest saavad tulevikus kurjategijad, nii et Eestis tuleb veel kõvasti vanglaid juurde ehitada. Ja sagenevad juhtumid, nagu juhtus Tartu pereisaga, kes oma lapse nähes vaeseomaks klohmiti. Varsti ei julge Tartus enam tänavale minnagi. Welcome to Estonia!

13 kommentaari:

LPR ütles ...

Jõulutunnet siin lausa purskab. Pane ainult ingverit juurde.

Triin ütles ...

No nälg on ikka ekstreemne sõna eesti laste iseloomustuseks, pigem on meil toiduküllus, sellest ka ülekaalulised lapsed.
Mina väidan, et nälga ei ole - keegi puukoori ei söö, või olid need lehed. Kui on, on see üksikjuhtum.
Töötan koolis ja lasteaias (maapiirkonnas / väikelinnas) ja ei ole seal küll näljas lapsi. Jah, on kehvasid kodusid (Kodutunne), aga nälga kui sellist mitte. Näljast saame rääkida ikka teistes maades tänapäevases kontekstis.
Eestis töötab ka Toidupank, nii et see on vajalik vähekindlustatud inimestele ja meie pere annab palju toitu Toidupangale, kui nad poes on.

Kus Sa, Inno, näljas lapsi nägid?

Inno ütles ...

Aga Eesti ongi äärmuste ühiskond: on väga rikkaid ja väga vaeseid. See, et laste hulgas on paksusid, ei tähenda, et ei ole nälginuid. Ning vee - üisegi ülekaalulisus tuleb tänapäeval näljast, kus süüakse väga ühekülgset toitu, näiteks vohmitakse sisse ainult kartulit ja makarone, ja lastel pole võimalusi liikumiseks. Tegelikult ma arvan, et Euroopa Liidu statistika ei valeta: Eestis on päris palju nälgivaid lapsi. Hambaarstid kurdavad, et laste hambad on väga lagunenud - seegi on nälja tunnus.

Toidupank jagab toitu ainult paar korda kuus, sellest ei piisa. Näiteks Soomes jagavad toidupangad ja kirikud toitu abivajajatele igapäevaselt ja väga mitmekesist toitu: piima- ja lihatooted, juustud, vorsid, kala, isegi gluteenivabad leivad. Eestis võib sellest ainult unistada.

Ma olen ise maakonnalehes töötanud ja tean, et Kodutunde-stiilis peresid on ikka väga palju. Paljusid neist pole näha, kuna nad on küllalt asotsiaalsed, palju väliselt ei suhtle, elavad omas maailmas. Vanemad tarvitavad alkoholi või on kaugel tööl, lapsed on kodus omapäi ja näljas. Paljud lapsed ei käi isegi koolis. Eestis on ka kombeks mitte midagi nõuda ja abi saavad vaid siis, kui keegi nad üles leiab. Päris jubedaid kodusid on Eestis. Kodutunde saates on ka öeldud, et abivajajaid on kordades rohkem, aga kõiki ei jõuta aidata. Välja valitakse pered, kus lapsi rohkem või kus lapsi kasvatab üksikvanem.

Anonüümne ütles ...

Inno, hammaste lagunemine ei ole nälja tunnus. Hammaste lagunemist esineb palju rohkem arenenud riikides, kui arengumaades, kus on näljahädad. Alles viimasel ajal on näiteks kaaries hakanud epideemiana jõudma ka kolmandasse maailma. Kaariest põhjustab suhkru ja süsivesikute liigtarbimine. Wikipedia ütleb järgmist: The disease is most common in the developed world due to greater simple sugar consumption and less common in the developing world.

Anonüümne ütles ...

Hammaste lagunemist soodustab üksluine toit kus puuduvad põhivitamiinid.

V.K ütles ...

Ma nyyd spets teie jutu peale lähen käin vaatan mis seal soome toidubangas jaotatakse! Mu tuttav ytles et sealt saabki ainult kohe koge aega kukkuvad leivad, saiad ja saiakesi ja magusaid e aineid täis piimatooteid! Kindlasti ei saa sealt kala ja liha! Aga ok ma enne ei vaidle kui lähen käin seal ära! Aaa te seda teadsite et veidi paremat palade jaoks peate soome toidujagamisel juba kuuest järksi minema v? Seal teisi kaasmaalasi ka ja yldse oluluselt rohkem rahvast järksis kui eesti toidubangas! Huvitav miks kyll nii? Ometigi ju soomes pudrumäed!

Irja ütles ...

Käi aga :). Jah, vara tuleb minna, aga saab näiteks suures valikus gluteenivabu tooteid, laktoosivabu asju jms. Eesti toidupangas jagatakse samal päeval kõlblikkuse tähtaega ületavaid asju, Soomes omas aga on toodetel veel mitu päeva kõlblikkuse tähtaja lõpuni.

Helsingis on mitu toiduabi jagajat, lisaks linnale jagab toiduabi ka kirik - seal ei ole vaja isegi KELA kaarti näidata.

Triin ütles ...

Inno, mina näen palju laste suhu ja väikelastel on lutipudelikaaries, mitte nälg! Kaaries nüüd küll nälja tunnus pole :)
Kui laps sööbki palju kartulit ja makaroni, siis ta pole ju näljas. Nälg oli eestlastel 20. sajandil Siberis, siis võis küll olla näljapaistetus. Meil ei ole Siber.

No ei ole need lapsed peidus midagi, pea kõik käivad ikka lasteaias ja koolis, kus nad saavad sooja toitu.

Triin ütles ...

Lisan - Kaariest põhjustab eelkõige ikka magus (süsivesik), pidev näksimine (peab jälgima suhkrukella), olematu hügieen. Jah, võib olla haiguslik seisund, kus on mingi mineraalipuudus, aga see pigem harv.

Triin ütles ...

No ei saa jätta lisamata, et eestlased ja eesti lapsed elavad ikka väga hästi, võrreldes muu maailmaga! Kindlasti ei ole me 19. sajandis :D

Anonüümne ütles ...

Inno, vaata ja kadesta, kuidas teised eesti tuntud blogijad elavad:
https://www.youtube.com/watch?v=A5Tdvp4ByFc

Inno ütles ...

Kui arvestada, kuidas nad selle eest peavad kiidulaule kirjutama, siis ma ei näe küll midagi, mida kadestada. Eesti linnud Londonis või Stockholmis elavad veel paremini - kas ma peaks neid ka kadestama või?

Inno ütles ...

Vähemalt osa sellest seltskonnast on ka lihtlabased palgatöötajad ettevõttes, lastes blogi kaudu omale tööandja vahendeid kasutades (ja võimalik et ka tööandja mahitusel) lisaks füüri. Selline klassiklaine rehepaplus, mis on Eestis väga tavaline. Ajakirjanduses on kahjuks huvide konflikti piirid täiesti kadunud ja raha eest ollakse valmis tegema kõike, kõik maha müüma, nagu kunagi ühe teise riigikorra ajal müüdi ka oma vanemad maha ühe teise ideoloogia nimel.