Stalin kritiseeris oma 1940. aasta kevadel peetud siseringi kõnes teravalt nii Punaarmee kui Soome armee taset ja tegevust. Punaarmeele heitis Stalin eelkõige ette elamist vanades traditsioonides ja mälestustes ning suutmatust ajaga kaasas käia. Soomele heitis ette liigset keskendumist kaitsele ja võimetust viia läbi rünnakuid.
Mida oleks Stalin öelnud täna Eesti sõjaväe kohta? Eesti sõjavägi pole lahingus karastunud, viimati oli sõda sada aastat tagasi Vabadussõja ajal. Seetõttu on raske midagi öelda. Kohati siiski tundub, et ka Eesti sõjavägi on liiga vanas kinni, elatakse liiga Vabadussõja traditsioonides ja mälestustes. Nagu Stalin ütles - see on oluline, aga sellele ei saa lootma jääda. Olgu Stalin mis ta oli, aga sõjaline strateeg ja juht oli ta kahtlemata kõva. Ikkagi võitis sõjaliselt Hitlerit, toonast maailma kõige võimsamat armeed. Soome suruti samuti põlvili, kuigi suurte kaotuste hinnaga. Aga see, Soome sõda, nagu Stalin märkis, oli Punaarmeele justkui äratuskell. Mis oli väga vajalik sõjaväe moderniseerimiseks, mis omakorda aitas võita Hitleri võitmatut armaadat.
Niisiis, mida öelda Eesti sõjaväe kohta? Esiteks, liiga ollakse vanas kinni. Liiga vähe kasutatakse moodsaid relvi. Andke andeks, aga granaadid ja automaadid, need on küll tõhusad, aga ikka eilsed relvad. Kus on Eesti mehitamata lennukid ja droonid, miks neid pole? Tänapäeval pole enam vajagi lennuväge, kõik moodsad sõjaväed kasutavad droone ja roboteid. Eesti kui rahvalt väike riik peaks sõjaväes just neid kasutama, sest droone on võimalik toota lõputult, miljoneid, kui vaja. Luua oma droonide armee. Ja see ei maksa suurt midagi, kui neid ise toota. Puhas plastik ja alumiinium, lisaks ränikristallid ehk liiv. Liiva on Eestis lademetes, saaks toota pooljuhte tervele maailmale. :) Irony off.
Aga tõsiselt. Eesti sõjavägi. Et oleks võimeline võitma Venemaad. Mis on Eesti trump? Võitlusvaim? Naaa!, nagu ütleks selle peale Borat. Relvad? Naaa! Liitlaste toetus? Nalja teete! See jõuab kohale heal juhul ajaks, kui kõik on juba läbi. Pealegi ei mahuks nad Suwalki kitsast koridorist läbi. Soome ja Rootsi ootamatu abi? Naaa! Mis siis veel? Jumalik vedamine, ilm, nagu oli sommidel Talvesõjas? Võimalik, aga sellele ei saa lootma jääda. Radarid? Need tõmmatakse esimeses järjekorras maha. Eriline taktikaline ja strateegiline tarkus, piirkonna tundmise eelis? Võimalik, aga jällegi - ei pruugi töötada.
Tegelt, kui ausalt tunnistada, mitte paha pärast, siis Eestil puudub see miski, millega oleks võimalik venelasele sõjas koht kätte näidata. Pigem võib arvata vastupidi - kui kohalikud venelased näevad, et mäng on läbi, siis lähevad nad vastase poole üle. Veri on paksem kui vesi. Liiati, paljud venkud on kõigest heast Eestis ilma jäetud, neil polegi midagi kaotada. Vsjo naša, nagu noored Pronksiöö ajal võidukalt karjusid. Enamik neist elab Eestis edasi, käsi rusikas.
Tegelt peaks midagi välja mõtlema, enne kui pole hilja. Veel on aega. Ja seda ei peaks tegema kuskil tagatubades, vaid avalikult, üldrahvaliku ajurünnaku ja aruteluna. Aitab pingeid maha võtta ja ühtlasi kaasata. Kaasamine ja koostöö, see juba iseenesest on trump. Tänapäeval ei jää vaenlasel midagi teadmatuks ega nägemata, lihtsalt keskkond on selline, isegi USA suurimad saladused tiritakse päevavalgele. Aga koostööd, koos tegutsemist on väga raske väljastpoolt mõjutada. Kus terve rahvas on nagu üks suur rusikas. Eesti armee paarkümmend tuhat meest ei tähenda vaenlase jaoks midagi, see on piece of cake, nagu öedakse, võetav ühe hingetõmbega. Pealegi pole neid võimalik välja kutsuda, sest esimese asjana lüüakse kommunikatsioonid rivist välja. Enam pole 1930ndad aastad, kus liikumiskiirused olid väiksed ning telefonside kulges mööda sõrmejämedust traati. Nüüd läheb traadita side maha ühe hetkega. Mis tähendab, et nagunii läheb stiihiliseks madistamiseks. Kaitseliit juba selleks valmistub, kui kaevab maa sisse relvi, nagu välispress kirjutab. Ent need on ikka üksikud juhtumid.
Aga miljon inimest koos tegutsemas ühise eesmärgi nimel. See oleks juba asi, millele vastu hakkamist kaalutaks päris tõsiselt. Rahva ühine koostöö ja vastupanu on Eesti-suguse pisiriigi jaoks suurim võimalik heidutus. Ja ei maksa kokkuvõttes just eriti palju, vaja on ainult tahtmist ja pealehakkamist. Sõjaväelased ja kaitseliitlased saaksid olla rahva kaitse-alase koostöö organisaatorid ja instruktorid. Teeme ära talguid suudeti teha küll, vähemalt algul. Mingi kogemus on sellest olemas. Jääkelder oli ka päris tubli saavutus, kuhu kaasati tubli annus otsustajaid. Eestlastel on mõisa-ajast säilinud teatud soov asju ühiselt teha, ühistest gospel-laulmistest sündis 150 aastat tagasi laulupidude traditsioon, õhinapõhisus on eestlastel veres. Kasutagem siis seda ära ka kaitsetegevuses, seltsimehed!
(Kestvad ovatsioonid ja kiiduavaldused, „hurraa” hüüded jms)
3 kommentaari:
Vabadussõja aegsed sõjaväelased olidki Venemaal välja koolitatud ja neid juhtisid Vene sõjalise ettevalmistusega ohvitserid, kes hüppasid üle.
Aga mine militaar.net-i ja argumenteeri seal kutseliste sõjaväelastega antud teemal. Seal käivad kohal Kaitseväe kõige kõrgemad juhid, mõned isegi nimeliselt. Vaata, mis sulle seal vastatakse. Nad on sedasorti kriitika suhtes üsna tundlikud, võin vihjeks ütelda nö eelhoiatuseks.
Ega nad vist avalikult seal ausat juttu rääkida ei või.
Postita kommentaar