teisipäev, 27. detsember 2016

Lahkuminek kui kuritegu

Kunnuste teemal on nüüd juba päris palju vahtu üles klopitud rohkemate või vähemate võõrsõnade ja enam või vähem keerukate lausekonstruktsioonidega. Aga tõde on sellele vaatamata lihtne: lahkuminek on Eesti ühiskonnas jätkuvalt kuritegu ja sellele järgneb karistus. Ehk siis läbi ja lõhki kristlik hinnang. Mis on omakorda üllatav ja imestamapanev, sest kõige kõrgemal, presidendi tasemel väidetakse, et Eesti on ilmalik riik ning valdav osa rahvast eelistab kirikus käimisele kummardada kõikvõimalikke kivikesi ja puuslikke.

Mis seal salata, president Toomas Hendrik Ilvesele ei saanud saatuslikuks mitte ärmatamine, sellest jahusid keskerakondlikud meediakanalid ja poliitikud aastaid, vaid lahkuminek. Või õieti lahkuminek eesti naisest, sest eelmist, ameeriklannat Merry Bullock'it ei nutnud mitte keegi taga. Ja uus naine, lätlanna Ieva Kupce ei leidnud rahva poolehoidu isegi vaatamata sellele, et paar laulatati Halliste kirikus.

Nüüd tuleme tagasi Kunnuste juurde. Kogu seda lugu jälgides on selge, et Kunnuse naine karistas meest mitte vägivaldsuse, vaid lahkumise eest. Naine oli nõus pigem kannatama joodikust meest, kui et see mees ära läheb. Nii nagu teevad seda tuhanded teised eesti naised. Ja ka vene naised. See on põhjus, miks Eestis on palju perevägivalda - sest naised ei lähe ära oma joodikust või vägivallatsejast mehe juurest. Nõnda on päris tavaline, et kaasad peksavad kodus teineteist, aga lahku ei lähe. Näritakse teineteise kõride kallal. Tekib küsimus miks? Miks on naised (ja ka mehed) valmis kannatama, kuigi kõik nende probleemid lahendaks lihtne asi - lahkuminek.

Ent selles asi ongi - lahkuminek pole lihtne. Ühelt poolt on muidugi ilus teooria seoses armastusega, stiilis et: peksab, järelikult armastab. Kuidas sa ikka sellise armastaja maha jätad, eksole! Seda peetakse normiks vene peredes, aga tegelikult on see niisama tavaline eesti peredes. Naine ei lähe ära isegi siis, kui mees teda kirvega taga ajab, kui terve pere elud on ohus. No aga miks, jumala pärast?! Miks laseb eesti naine end (ja oma lapsi) kolkida?

Aa, ja siis on veel see teooria, et kõik mehed on sead. Ja mehed väidavad, et kõik naised on litsid. Et tegelikult pole vahet, kellega koos elad, ikka on sama jama. Ja et see põhjendab kõik kannatused - elu ongi selline. Ent samas, on ju selliseid paare, kes elavad sõbralikult koos aastakümneid, kudrutavad nagu turteltuvid ja ei tõsta teineteise suhtes väikest sõrmegi. Miks siis jätkuvalt elatakse vägivaldsetes suhetes? Miks lastakse end peksta ja piinata?

Aga põhjus ongi selles, et lahkuminek pole lihtne. Vähemalt mitte Eestis. Lahkuminek on jätkuvalt tabu, kuritegu, nii nagu see oli sadakond aastat tagasi. Ametlikult, jah, mitte, aga mitte ametlikult küll ja kuidas veel. Naine ei saa mehe juurest ja mees naise juurest lahkuda. Kui see toimub, tabab lahkujat üleüldine meelepaha ja hukkamõist. Kohe leitakse mõni paragrahv. Aga sellega kannatused ei lõppe. Ka mahajäetud naist (kes ei suutnud meest kinni hoida) vaadatakse nagu leeprahaiget. Kui see pole läbi ja lõhki kristlik hinnang, siis mis see on?!

Avalikult räägitakse, et Eesti on ilmalik maa ja enamik inimesi mingit usku ei tunnista. Samas ma kinnitan kasvõi kõiki sõrmi Piiblile pannes: Eesti ON läbi ja lõhki kristlik maa. Ja see väljendub eelkõige suhtumises koosellu ja lahkuminekusse. Kooselu on püha ja selle murdmine on patt. Samasugune patt nagu on Eestis jätkuvalt homoseksuaalsus. Samuti puht-kristlik väärtushinnang. Muide, homoseksuaalsus oli veel hiljuti Eestis kriminaalkorras karistatav, märksa kauem kui Lõuna-Euroopa teada-tuntud kristlikes maades. Vaid mõni üksik homo julgeb Eestis tunnistada, et on homo, ja ka siis tabab teda üleüldine hukkamõist. Homoseadus, millest vahepeal palju räägiti, ja mis poolikuks jäi, on nüüd Riigikogu päevakorrast maas.

Kokkuvõttes pole sel, kristlikul maailmavaatel ju midagi hullu. Esiteks põhineb sellel kaasaegne Euroopa. Kuigi islam tungib peale, on eurooplased eelkõige kristlased. Kristlik moraal näeb muu hulgas ette nõrgemate ja väetimate eest hoolitsemise ja palju muid ilusaid asju. Lahkuminek on tegelikult samuti jama, sestap tuleks enne sada korda kaaluda ja mõõta, enne kui inimesega abi- või koosellu astutakse. Kooselu peaks olema pikalt kaalutud ja läbimõeldud samm.

5 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Pange rohkem pilte toidust, mida sööte, siis ühtlasi õpetate teistele raskustes peredele, kuidas ellu jääda.

Irja ütles ...

Iseenesest pole siin midagi keerulist - näiteks koduamaised juurviljad (peet, kapsas, kartul, porgand) on poes väga odavad ja kui raha vähe, siis saab neist teha maitsva prae või supi. Tervislik pealekauba :).

ann ütles ...

Ära dramatiseeri üle. Lahutus oli Eestis tavaline ja argine asi juba minu vanemate põlvkonnas - ammugi siis hilisemate põlvkondade puhul.

Mu oma vanemad läksid lahku, kui olime teismelised - ei mäleta, et keegi oleks selle eest mu vanematele hõlma hakanud. Küllap muidugi sugulased/peretuttvad oma kodudes köögilaua taga rääkisid ja lahkasid - aga meie juuresolekul küll mitte, käituti, nagu oleks fakt lihtsalt teadmiseks võetud. No vanaema ja ema muidugi rääkisid omavahel (poolhääli, et meie ei kuuleks, aga kuna elamine oli väike, siis mina kuulsin enam-vähem kõike). Isa sai veel ühe lapse teise naisega, maksis meie emale kuni meie täisealiseks saamiseni raha. Tänaseks kõik 3 last täisealised. Kogu muusika. Minu õel on "teise ringi" mees (mehel eksnaisega 2 last, peab ülal, teises abielus 1 laps lisaks).

Emapoolsete ja isapoolsete sugulaste hulgas on neid lahku läinuid ja uuesti abiellunud/uue kaasaga lapse saanud tegelasi nii palju, et läheks pikaks üles lugeda. Minu klassikaaslaste/kursusekaaslaste hulgas on nn. kärgperesid (kus mees või naine teisel ringil, lapsed 2 kaasaga) nii palju, et läheks pikaks üles lugeda.
Eriti on reegel, et need, kes alustasid pereelu vara (napilt peale 20-t), on nüüd kõik juba kellegi teisega. Noor töökaaslane, kes sai lapse enne 20-t, on vahetanud elukohta (läks meilt töölt ja kolis meie kandist ära), käib lapse kõrvalt keskkoolis, uus mees - ma pole kuulnud, et keegi teda/tema eksmeest (elab meie kandis)sarjaks, et vat mis nüüd tegid, lahku läksid - ei. Kõik võtavad nagu loomulikku asja, et no ikka juhtub, et lahku minnakse.

Alguses on lahutusel muidugi kõva uudisväärtus ("Kuuuule, kas sa tead - need läksid lahku, blabalabala" ) - aga natsa aja pärast on see lugu juba "vana ja igav uudis" ning kõik on harjunud.

Anonüümne ütles ...

"Pange rohkem pilte toidust, mida sööte, siis ühtlasi õpetate teistele raskustes peredele, kuidas ellu jääda."

Mis nendest piltidest neile kasu? Mõni raskuses pereemand ei oska isegi kartuleid koorida. Peaasi et suitsud saaks poest ära ostetud ja küüned ära lakkida. Kastet süüakse ka lusikaga.

Anonüümne ütles ...

Kristlusest rääkides, ma võiksin koostada väga pika nimekirja eesti vaimulikest, kes teisel või kolmandal ringil. Luteri kirikus pole abielu sakrament ja lahutamine on igapäevane asi.