Lugesin Rentsi blogist (Pärdikute päevaraamat) huviga näpunäiteid selle kohta, kuidas tuleb kasvatada koera ja mida teine tuntud blogija Mallukas selle juures valesti teeb. Lugesin ka Malluka blogi ja sain aru, et probleem on selles, et tema kutsa kipub kogu aeg kodust jalga laskma (põhiliselt seepärast, et keegi teine teeb värava lahti) ja on hetkel varjupaigas.
Rents juhib Malluka tähelepanu asjadele, mida ta on valesti teinud, ja kirjeldab oma koera näitel, mida koeraomanik silmas peaks pidama. Väga huvitav lugemine - eriti sellele, kes koera võtta tahab. Tuleb välja, et ei ole see niisama lihtne midagi ja nõuab pühendumist. Ilmselt oleks enne koera võtmist mõistlik ka vastavasisuline raamat läbi lugeda. Nagu enne lapse saamist - loed vastavat kirjandust, käid perekoolis jne. Tundub kuidagi väga loomulik, aga koera võtmise puhul arvavad inimesed millegipärast, et kõik tuleb iseenesest.
Mul endal on samuti koer ja kass olnud ning ma pean tunnistama, et nende eest hoolitsemine ei ole kerge. Ei ole kerge isegi siis, kui sul ei ole lapsi. Aga kui on nii lapsed kui loomad, siis... on nende kõigiga hakkama saavad inimesed IKKA VÄGA TUBLID. Mina praegu loomi ei võtaks, isegi kui oma majas elaks. Pisikesed lapsed vajavad nii palju tähelepanu, et loomadele enam ei jätkuks. Seetõttu arvan ma, et kõige paremad loomapidajad on inimesed, kel ei ole lapsi. Nagu näiteks minu lastetu täditütar Ene - tal oli üksvahe kolm koera ja üks kass ning ta sai nendega suurepäraselt hakkama.
Mallukas kirjutas, et teda olla kusagil foorumis lausa loomapiinajaks sõimatud. Ei ole see Mallukas mingi loomapiinaja, isegi mitte loomakiusaja. Ta on täiesti tavaline loomapidaja. Lihtsalt mitte eeskujulik, aga kui palju neid eeskujulikke loomapidajaid õieti ongi.
