neljapäev, 29. detsember 2016

Uus blogisõda: Rents, Mallukas ja koerad

Lugesin Rentsi blogist (Pärdikute päevaraamat) huviga näpunäiteid selle kohta, kuidas tuleb kasvatada koera ja mida teine tuntud blogija Mallukas selle juures valesti teeb. Lugesin ka Malluka blogi ja sain aru, et probleem on selles, et tema kutsa kipub kogu aeg kodust jalga laskma (põhiliselt seepärast, et keegi teine teeb värava lahti) ja on hetkel varjupaigas.

Rents juhib Malluka tähelepanu asjadele, mida ta on valesti teinud, ja kirjeldab oma koera näitel, mida koeraomanik silmas peaks pidama. Väga huvitav lugemine - eriti sellele, kes koera võtta tahab. Tuleb välja, et ei ole see niisama lihtne midagi ja nõuab pühendumist. Ilmselt oleks enne koera võtmist mõistlik ka vastavasisuline raamat läbi lugeda. Nagu enne lapse saamist - loed vastavat kirjandust, käid perekoolis jne. Tundub kuidagi väga loomulik, aga koera võtmise puhul arvavad inimesed millegipärast, et kõik tuleb iseenesest.

Mul endal on samuti koer ja kass olnud ning ma pean tunnistama, et nende eest hoolitsemine ei ole kerge. Ei ole kerge isegi siis, kui sul ei ole lapsi. Aga kui on nii lapsed kui loomad, siis... on nende kõigiga hakkama saavad inimesed IKKA VÄGA TUBLID. Mina praegu loomi ei võtaks, isegi kui oma majas elaks. Pisikesed lapsed vajavad nii palju tähelepanu, et loomadele enam ei jätkuks. Seetõttu arvan ma, et kõige paremad loomapidajad on inimesed, kel ei ole lapsi. Nagu näiteks minu lastetu täditütar Ene - tal oli üksvahe kolm koera ja üks kass ning ta sai nendega suurepäraselt hakkama.

Mallukas kirjutas, et teda olla kusagil foorumis lausa loomapiinajaks sõimatud. Ei ole see Mallukas mingi loomapiinaja, isegi mitte loomakiusaja. Ta on täiesti tavaline loomapidaja. Lihtsalt mitte eeskujulik, aga kui palju neid eeskujulikke loomapidajaid õieti ongi.

11 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Aga kuhu teie koer ja kass, kes mõne aasta eest veel täiesti alles olid, üldse saanud on?

Irja ütles ...

Mu koer lahkus 13-aastaselt mõned aastad tagasi ja kass aasta pärast teda.

Anonüümne ütles ...

Mitteblogijatel on hea vaadelda, kuidas sama blogijaseltskond tiirleb teiste blogide ümber ja üksteiselt nippe üle võtavad. Inno ja Irja võiks uute ideedega välja tulla, siis tädi maalid hakkavad ka tegutsema. Juba on meil tekkinud ka terve hunnik "kodulehekülgede kujundajaid" ja arvutispetsialiste...

ann ütles ...

Tallinnas käies näen küll, kuidas oma igapäevast jalutuskäiku jalutab lapsevankriga ema ja temaga koos jalutab ka koer või mitu koera - ehk siis "3in1" ettevõtmine - jalutatkse korraga ära iseennnast, laps ja koer. Need on enamasti sellised ninnud-nunnud perekoerad.

Minu ema naabermajas elab perekond, kus on 2 koera (varjupaigast võetud krantside "duo") ning 2 last - 1 4a ringis ja teine 1a ringis. Kui väiksem laps oli beebi ja naine oli kodus, siis käis ta nende kõigiga korraga väljas - taris trepist alla kõigepealt beebi, pani selle vankrisse, siis tõi suurema lapse ja koerad järele ja olid kõik hoovil. Muigigi jalutab koeri-lapi ka mees, kui kodus on. Ja neil on maakodu, kuhu sõitmiseks isa-ema laadivad väikebussi 2 koera, 2 last, veel hulgaliselt muud kraami - ja läheb :) Vat on elu! Aga muidugi on on eelduseks, et sa TAHAD nii elada.

Kui on vaja lihtsalt mingit karvast tegelast, kellega aga mässata ei taha - siis võib ju poest suure karvase mängukoera osta :) Või aeda puust koerakuju panna.

Ühtlasi on see vastus küsimusele: Miks maainimetel tänapäeval ei ole enam loomi? Ka meil ei ole, koera ka ei ole. 1 kass ainult on, keda pole me tegelikult ise võtnud, mehe ema võttis. Kassi puhul oli kõige suurem ettevõtmine linna kliinikusse steriliseerima viimine, kuna kassikolooniat me ei tahtnud. Muidu on temaga lihtne.

Irja ütles ...

See on hästi öeldud - peab tahtma sedasi elada. Inimestel võiks üldse olla rohkem tarkust teada, mida nad tegelikult tahavad :).

Ma olin, muide, enne tohutu kassihull. Aga siis diagnoositi mul hull kassiallergia ja mu kass kolis mu vanemate juurde elama. Midagi polnud teha - ainuüksi kassi läheduses viibimine vallandas mul tohutu astmahoo. Õnneks kodunes kass ema ja isa juures suurepäraselt, magas isa voodis ja vaatas tema käevarrel nurru lüües telekat :).

Anonüümne ütles ...

Kas see kassiallergia lõi sul välja peale Innoga kohtumist?

Irja ütles ...

Varem, lihtsalt diagnoositi hiljem. Allergiatestiga allergoloogi juures. Siis sai selgeks, miks mul juba aastaid nohu oli, silmad kipitasid ja aevastama ajas.

Anonüümne ütles ...

Aga kassist loobusid siis millal? Enne Innot oli ju Joao ja polnd mingist kassist juttu?

Irja ütles ...

Okei, mu kassidest siis pikemalt :). Kui ma väike tüdruk olin ja Rakveres Tõru tänaval elasin, siis oli mul kass nimega Nurr või õigemini ei olnud, sest ta oli tegelikult hoopis kellegi teise kass, lihtsalt käis meie käest süüa nurumas. Siis kolisime Paju tänavale ja keegi poetas meie aeda kassipoja, kellest sai meie kass nimega Mihhail ehk Miša. Tema magas minu voodis ja oli üldse minu kass. Miša suri kõrges vanuses aastal 2004, kui ma Portugalis elasin. Siis oli mul Alexander ehk Sass - tuttava kassil sündisid pojad ja mina võtsin ühe omale. Sass käis sageli kodust ära ja oli alati nagu lahingust läbi käinud, talle meeldis hirmsasti kakelda. Ühel päeval ta enam koju tagasi ei tulnud ja ei leidnud me teda ka ühestki varjupaigast - see juhtus veidi pärast Innoga kohtumist. Isa arvas, et Sass pahandas, et ma Innoga Tartusse kolisin, ega tulnud seepärast tagasi.

See, kes mu vanemate juurde elama läks, oli Villi. Kui Innoga Ameerikas käisime, siis viisime Villi emale-isale hoida ja kuna kassil tekkis isaga kohe väga hea klapp, siis jätsimegi ta emale-isale. Isa oli mul samuti kassiinimene ja kuna Alexander oli ära kadunud, siis oli tal Villist väga hea meel. Kuna minu kassiallergia läks järjest hullemaks ja ma ei saanud enam isegi Villiga ühes toas olla, ilma et oleks 20 korda järjest aevastanud, siis oli see meie kõigi jaoks hea lahendus.

Anonüümne ütles ...

Las ma arvan- kõik need kassid olid kastreerimata?

Irja ütles ...

Arvad valesti :). Isaste kasside kastreerimata jätmine on vastutustundetu.