Kenderil on õigus: lapsporno kirjandust on veebis hulgim

Kokkuvõte pole saadaval. Postituse vaatamiseks klõpsake siin.

Oot-oot, aga Ukrainas pidid ju nüüd võimul olema uuendusmeelsed. Või mis toimub?

Väljavõte Delfi veebist.

Ukraina majandusministri kohalt äsja lahkunud Aivars Abromavicius ütleb intervjuus Delfile, et on vanameelsete sobingute ohver. Aga kuidas nii? Ukrainas ju löödi vanameelsed võimult minema ja ametis on uuendusmeelsed. Mitte midagi ei saa enam aru.

Kas Kenderi teosed peaks tõesti raamatulettidelt ära korjama, nagu soovib Kaarel Tarand?

Kenderi kohtuasi lükkus küll maisse, aga vaht tema kaasuse ümber ei ole vaibunud. Nüüd on siis Eesti hetke kõige skandaalsema kirjaniku ja tema lapspornoks tituleeritud kirjatüki suhtes sõna võtnud ka Sirbi kunagine (2003-2013) peatoimetaja Kaarel Tarand ja endine juhtivprokurör Margus Kurm (kes oli siis, kui mina Tallinna prokuratuuris töötasin, seal vanemprokurör).

Ma ei saanud alguses aru, miks Tarand Kenderi peale nii püha viha täis on - ta ütleb Õpetajate Lehes, et Kenderi teosed tuleks raamatupoodide lettidelt ära korjata ja tema enne poodi ei lähe, kui seda tehakse. Kas on Kender kuidagi solvanud tema venda Indrekut? Või teda ennast?? Siis pisut guugeldasin ja muidugi - Tarandi peatoimetaja toolile istus ju 2013. aasta novembris ei keegi muu kui Kender, kes häälekalt kuulutas, et tema ainuisikuliselt on võimeline looma Eestis head kirjandust ja teised kirjanikud toodavad viisakalt öeldes pahna. Arusaadav, miks teised kirjanikud ja kirjandusega seotud inimesed Kenderi peale vihased on. Ta ju solvas neid rängalt.

Tarandi viha on nii suur, et ta teeb ettepaneku Kenderile kui kirjanikule kriips peale tõmmata - korjata raamatupoodidest ära kõik tema teosed. Mis tähendaks seda, et Kenderit kui kirjanikku nagu ei eksisteerikski enam. Selline karistus siis selle ühe teksti eest.

Mul tuleb seepeale meelde Salman Rushdie - kuidas ta pidi pärast seda, kui talle fatwa kuulutati, pakku minema ja kuidas nendele raamatupoodidele, kes tema teoseid julgesid müüa, ähvardusi tehti. Muide, ka Rushdiel oli kirjanikest sõpru, kes tema kaitseks välja astusid - näiteks Martin Amis. Kuid oli ka neid, kes teda hukka mõistsid ja fatwa heaks kiitsid. Kenderi ja Rushdie kaasused on muidugi teineteisest erinevad - üks rikkus seadust ja teine vaid usulisi reegeleid - , kuid tasub meeles pidada, et islamimaailmas on šariaadi seadused ilmalikest seadustest veel tähtsamadki. Ka tabusid torgivad mõlemad, kuid kui Rushdie esitab „Saatanlikes värssides” vägivallale väljakutse ja naeruvääristab seda, siis Untitled ülistab seda. Mis muidugi ei tähenda seda, et kirjandus ei võiks vägivalda ülistada - võib, kuid ka kirjanik ei seisa seadustest kõrgemal.

Kuid kas kirjaniku kuritegu tühistab tõesti kogu tema eelneva töö ning tal pole pärast kurjategijaks saamist enam õigust end kirjanikuks pidada? Kuidas on sellisel juhul teiste kuritegudega, mida kirjanikud sooritavad? Kui kirjanik juhib purjuspäi autot? Varastab poest õlle? Lööb teisel kirjanikul nina üles? Kas ka sellistel puhkudel tuleb tema teosed poodidest ära korjata? Ehket kui kirjanikust saab kurjategija, siis ta võib arvestada, et kirjanikuks teda enam ei peeta ja ta võib endale uue elukutse otsida? Või on sedasi siiski ainult siis, kui kirjanik kirjutab räige pedofiilse sisugat teksti?

Ma arvan, et Kenderi ristilöömisega ei ole mõtet ka üle pingutada. Ok, ta pani toime kuriteo, aga ta on siiski jätkuvalt kirjanik ja tema varasemal loomingul pole selle konkreetse kirjatükiga mingit pistmist.

Samas nõustun Margus Kurmiga, kes ütleb, et Kenderi teksti kirjanduslikul väärtusel (sellel, kas ja millises mahus see on kirjandus) ei ole tema kriminaalasjas mingit tähtsust. Siin tuleb tõesti vaadata ainult seda, kas kuriteokoosseis on täidetud ehk kas tekstis on seksi lastega kujutatud labaselt ja pealetükkivalt. Ja seda seal igasuguse kahtluseta on. Samas on tervitatav, et kirjanikud ise sel teemal nii ägedasti sõna võtavad, et neil on selle kohta arvamus - pole vahet, kas poolt või vastu. Kender seda ise ehk nii väga ei tahtnudki (tema pidas rohkem silmas omakasu - et ta uus raamat hästi müüks), aga kirjandus on Kenderi kaasusest igatahes võitnud. Mida rohkem kirjanduse üle arutletakse ja vaieldakse, seda parem kirjandusele. Ja kirjanikele. Seda on küll kummaline öelda, aga omal kombel tegi Kender Eesti kirjandusele teene.

Miks Eesti riik konkureerib maksumaksja raha eest IT-vallas eraettevõtetega?

Väljavõte lawfareblog.com veebist.

Lugesin, või õieti kuulasin lawfareblog.com veebist intervjuud Eesti Washingtoni saatkonna töötaja Kristjan Kuurmega ning minus tekitas kõhedust Kuurme väide, et Eesti riik on asunud IT-vallas konkureerima teiste nn start-up-idega. Võimas riik, mõtlesin, Eestiga suudavad selles osas vast rinda pista ainult Põhja-Korea ja Hiina.

Jutt käis siis Eesti riigi projektist, kus müüakse välismaalastele ID-kaarte, projekti rahastatakse loomulikult maksumaksja raha eest.

Kui mõelda ID-kaardi peale laiemalt, siis vaatamata kunagistele lubadustele, pole sellele kaardile tekkinud rakendusi ega kasutamisvõimalusi. Mis pole ime, kui arvestada, et projekti veab riigiasutus. Ent mis veel kurvem, riik konkureerib oma ID-kaardiga sisuliselt erasektori ettevõtetega, kasutades selleks maksumaksja raha. Sest olgem ausad, ID-kaardiga pakub riik sisuliselt isiku tuvastamise teenust, millist pakuvad paljud pangad ja muud asutused. Internetis maksude deklareerimiseks ei pea omama ID-kaarti, see pole mingi ID-kaaridga seotud eriline „saavutus”, maksuameti veebi sisenemiseks piisab isiku tuvastamisest mõne panga vastavas keskkonnas.

Ja mis kõige huvitavam, Eesti riik tellib millegipärast ID-kaarte, mis on sisuliselt tavalised kiibiga pangakaardid ainult ühest ettevõttest ja müüb neid kaarte kodanikele 50 euroga!!! Kommertspangad, ma toonitan KOMMERTSpangad, mis on huvitatud kasumi teenimisest, jagavad sarnaseid kaarte tasuta või siis sümboolse summa, mõne euro eest. Eesti riik ei saa oma kaartidega pugeda ka mingi erilise turvalisuse taha, sest pangad peavad pakkuma klientidele vähemalt samasuurt kui mitte suuremat turvalisust, sest mängus on klientide raha.

Kas pole mitte nii, et ID-kaart pole mitte Eesti riigi eriline saavutus, vaid vastupidi, riik on teinud selle kaardiga karuteene tervele Eesti IT-sektorile, millelt on võetud võimalus arenemiseks. Kujutagem ette näiteks, kui palju rakendusi oleks säärasel kaardil, mida annaks välja eraettevõtted ja mida tunnistaks riik. Olgu need siis kasvõi pangakaardid. Miks ei võiks näiteks e-valimistel oma isikut tuvastada pangakaardiga? Või siis anda pangakaardiga digiallkirja?

Tavalistel jaoskondades valimiste puhul ju riik ei oma kogu struktuuri alates hääletusjaoskondade hoonetest, sealsetest side- ja elektrivõrkudest kuni jaoskondade töötajateni välja. Kui riik kasutab tavalistel valimistel edukalt eraomandit, siis miks ei võiks seda teha e-valimiste puhul? Ma usun, et eraettevõtted, näiteks Google suudavad vajadusel ja oma prestiiži hoidmiseks välja töötada piisava turvalisusega isiku tuvastamise süsteemi, mis oleks vastuvõetav välismaalgi. Praegu on Eesti e-hääletuse süsteem välismaal lihtsalt välja naerdud.

Mis puutub ID-kaardi kasutamist välismaal, siis on kummaline, miks ID-kaarte saab Eestist kätte igast jumala politseijaoskonnast, aga välismaal vaid üksikutest saatkondadest, millest osasid ähvardab sootuks sulgemine. Arusaamatu, miks Eesti riik on ka kaardi väljastamise kui avaliku teenuse täielikult monopoliseerinud. See on umbes sama, kui Swedbanki kaarte väljastab ainult panga peakorter Tallinnas. Miks ei võiks need saatkonnad, mis on avatud vaid teatud päevadel lühikest aega, üldse kinni panna ning anda Eesti kodanike teenindamise, samuti ID-kaardi väljaandmise õigus politseijaoskondadele. Vähemasti Euroopas Liidus peaks olema usaldus kõigi politseijaoskondade suhtes, või kuidas? See hõlbustaks oluliselt ka e-residentsuse müüki, kui see Eesti riigi jaoks on oluline. Nõnda on võimalik alandada ID-kaardi hinda või pakkuda seda suisa tasuta.

Eesti maksusüsteem on küürakas. Küürakat parandab ainult ...

Väljavõte Delfi veebist.

Eesti ühe kogenuma ettevõtja Endel Palla hinnangul on Eesti maksusüsteem küürakas. Nagu öeldakse, küürakat parandab ainult haud.

Äripäev kekkas, et Keila suure tööandja lahkumine on hea uudis, sest Eestis on tööhõive laes ja küll need inimesed omale uue töö leiavad. Ent stopp! Kas Eesti 0-protsendilise majanduskasvu juures on kõrge tööhõive ikka hea näitaja? See annab pigem tunnistust, et inimesed lähevad mujale, Eesti puhul põhiliselt Soome. Ka Keila ettevõttest lahkuvad ligi 600 inimest leiavad omale tööd tõenäoliselt Soomes. Nad täiendavad seda juba ligi 200 tuhandet noort ja energilist eestlaskonda, kes juba aastaid Soome riiki üles ehitavad.

Eestis on räägitud vajadusest tõsta palka. Ent ettevõtjad pole selleks võimelised, sest maksud on kõrged. Inimestel on lihtsam minna mitu korda kõrgema palga peale Soome kui oodata, et Eestis palgad tõusma hakkavad. See on viinud Eestis omakorda töökäte puuduseni, mida Äripäev kirjeldab kui „laes tööhõivet”. Töökäte puudus omakorda ei luba Eestisse tuua investeeringuid.

Eestist kui allhankemaast peaks ideaalis saama tootjamaa. Ent tegelikkus on sootuks vastupidine. Keila autojuhtmefirma lahkumine peaks tähendama, et Eestis hakatakse edaspidi autosid tootma. Aga ei hakata ju! Vastupidi, asemele ei tule mitte midagi, paljud teisedki ettevõtted plaanivad Eestist lahkumist. Kogenud töötajad, näiteks autojuhtmete kokkupanijad jäävad lihtsalt tööta ripakile.

Ootus, et töökäte puuduse tõttu hakkavad palgad tõusma või et palga tõustes jõuavad Eestisse kõrgtehnoloogia investeeringud töötab vaid suletud süsteemis. Ent Eesti ei ole suletud süsteem. Esiteks on Eesti liige Euroopa Liidus, kus toimib kapitali, tööjõu ning kaupade ja teenuste vaba liikumine. Nii ettevõtjatel kui töötajatel on lihtsam minna Soome või mujale, kus kõik eeldused on juba olemas, selle asemel, et hakata Eestis põlve otsas nikerdama või jalgratast leiutama. Nõnda lähevad mujale need ettevõtjad, kes ei jaksa Eestis kõrgemat palka maksta ning need töötajad, kes tahavad kõrgemat palka saada. Kes siis Eestisse jääb, ma mõtlen lisaks neile 101-le Toompeal ja 1-le Kadriorus, kes on kõrge palga ja hüvede peal ning ei pea suurt midagi tegema? Vat ei tea.

Kas Venemaa alustab Eesti vastu sõda tõesti 5. augustil?

Ma soovitan Tallinna TV pealt vaadata saadet Vaba mõtte klubi! Üllatavalt hea saade, näiteks viimases saates osalesid Martin Helme, Leo Kunnas, Kristiina Ojuland, Rein Veidemann ja saatejuht Peeter Ernits. Kõik vaieldamatud oma ala profid.

Saates tuli jutuks Eesti välis- ja kaitsepoliitika, seda eriti USA uurimisasutuse Rand viimase ülevaate järgi, mille alusel on võimalik Tallinn ja Riia ära võtta 3 päevaga.

Saade meenutas väga 1980ndate lõpu meeleolusid Eestis, seda mainis ka Kristiina Ojuland, kelle sõnul pole tänane Euroopa Liit enam see, millega Eestis liitus 2004. aastal. Ojuland oli siis välisminister.

Täna on Euroopa Liit lagunemas ja pole ime, et Venemaa kasutab sülle kukkunud ajaloolist võimalust. Martin Helme pakkus välja, et sõda Eesti vastu võib alata 5. augustil, see on siis Rio olümpiamängude avapäeval. Sama taktikat kasutas mäletavasti Venemaa sõja alustamisel Gruusiaga, mil olümpia avapäeval 8. augustil 2008. aastal, kui kogu maailma pilgud olid pööratud Pekingile, alustati rünnakut.

Tõenäolisem on siiski varasem rünnak, sest sama taktikat kasutades kaob üllatusmoment. Sõja alustamisel on üllatusmoment kõige tähtsam.

Saate külalised tundsid muret, et pingelises olukorras pole Eestis absoluutselt mõeldud tsiviilkaitse peale. See tähendab, et võimaliku sõjalise konflikti korral saab olema väga palju tsiviilelanikest ohvreid- võimalik, et see ongi eesmärk- saab Venemaale hiljem välismaalt survet avaldada. Leo Kunnas muretses, et pärast Ukraina sündmusi pole muudetud Eesti kaitseplaani, mis on ajale jalgu jäänud. Võimalik, et see on samuti eesmärk- et Eestile lasta võimalikult palju kahju teha, kuna siis saavad välisriigid, eriti USA pärast tänitada, et näe, mis Venemaa kõik Eestis korda saatis.

USA ja Venemaa vastuseisu laiem põhjus on võitlus Põhja-Jäämere ulatuslike nafta- ja gaasivarude pärast, mis seoses kliima soojenemise ja jää sulamisega on muutunud kättesaadavaks. Varud kuuluvad suures osas Venemaa piirivööndisse, aga nafta ja gaasi kättesaamiseks on vaja piirivööndit laiendada ja selleks on vaja rahvusvahelist kokkulepet, mida Venemaa ei pruugi saada, kui tal on konfliktid oma naabritega. USA mure on mõistetav, sest see riik, mis valitseb tulevikus Põhja-Jäämere nafta- ja gaasivarusid, valitseb tervet maailma. Seetõttu ärgitab USA kõikvõimalikke konflikte Venemaaga ja pingestab olukorda Venemaa piirialadel, sealhulgas Eestis- USA huvides on Eesti ja Venemaa vaheline sõjaline konflikt ning USA jaoks on hea, kui võimalikult palju eestlasi surma saaks.

Eesti liitus ikkagi vale klubiga?

Väljavõte Vikipeedia veebist.

Üks rikkuse mõõdupuu on keskmine palk. Ülal tabelis on toodud Euroopa riigid järjestatuna keskmise palga järgi. Nagu me näeme, on päris tipus vaid vähesed riigid, mis kuuluvad Euroopa Liitu, esimese viie hulgas ainult Luksemburg.

Eesti võttis pärast Euroopa Liiduga liitumist loosungiks 15 aastaga jõuda Euroopas 5 rikkama riigi hulka. Praegu on üle poole ajast möödas, aga Eesti kuulub jätkuvalt Euroopa vaesemate hulka (nagu tuleb välja allolevast tabelist). Kui Eesti tahaks lähemate aastate jooksul jõuda Euroopas 5 rikkama hulka, peaks ta mööduma Luksemburgist. Iga mõtlev olend saab aru, et see on mõeldamatu, puhas utoopia. Pigem jääb Eesti vaeseks, nii nagu on just vaesemate hulgas palju Euroopa Liidu liikmeid:

Eesti jutt viie rikkama hulka jõudmisest oli ja on sama ogar nagu nõuka ajal jutud kommunismi tulekust- pole ime, et neid jutte levitas endine karjäärikommunist Andrus Ansip- tema juba tunneb asja. 50 aastat lollitasid Ansipi-sugused nõuka ajal rahvast. Nüüd on seljataga 25 aastat sarnast lollitamist Eesti Vabariigis ja arvatavalt ees veel teist samapalju, sest riiki juhivad Ansipi ideelised jüngrid.

Jutt viie rikkama hulka jõudmisest oli ogar juba seetõttu, et Eesti otsustas liituda Euroopa Liiduga, mis on maailmas kõige tagurlikum majandusühendus üldse, jäädes alla isegi Aafrikale. Pole ime, et rikkad riigid Euroopas pole selle tagurliku liiduga liitunud. Selleks, et rikkaks saada, oleks pidanud Eesti jääma võimalikult pikaks ajaks väljapoole Euroopa Liitu, või vähemalt seniajani, kuni jõutud Soome või Rootsi tasemeni. Nüüd aga on Eesti jäänud vaeseks ELi ääremaaks ja jääb selleks igavesti, või ajani, kuni see liit kokku kukub. Mingit kasu pole mingitest juttudest uuest põhjamaast või isamaa 2.0-st. Euroopa Liidus pole Eestil mingeid šansse rikkaks saada, pigem vastupidi, varsti kukuvad Euroopa Liidu toetused ära, Eesti vaesub veelgi, sündivus väheneb ning inimesed põgenevad vaesuse eest mujale.

Rikkaks saamiseks tuleb Euroopa Liidust välja astuda, nagu on Euroopa Liidust väljas rikkad riigid.

Eesti majanduse olukord ikka väga hull, kui isegi ELi abiga kasvu pole

Eesti majandus tammub paigal ja seda vaatamata Euroopa Liidu suurele toetusele. Praegu on nii, et 6 aasta pikkusel eelarveperioodil saab Eesti ligi 4 miljardit eurot toetust ja vastu annab ainult 1 miljardi.

Mis siis veel juhtub, kui toetus ära kukub? Ma ei taha mõeldagi selle peale.

Olukord sarnaneb Lõuna-Euroopa riikidega, mis pärast ELi abi ära kukkumist vajusid sügavasse auku ja pole sealt väljunud tänaseni. ELi abi Eestile on olnud samuti mõttetu, sest majandus tammub paigal. Tohutuid summasid panustati väikevaldade kiigeplatsidele ja kergliiklusteedele, aga nüüd haldusreformiga kaotatakse vallad, inimesed lahkuvad ja kes neid platse ja teid kasutama hakkavad? Metsloomad?

Kui Eesti tahab olla nagu Iisrael, siis ei saa käituda nagu argpüks

Eestile ja teistele Baltimaadele on pakutud, et võiks võtta eeskuju Iisraelist, mis on suutnud oma suurte naabrite kõrval edukalt ellu jääda.

Üks asi, mis aga eristab Iisraeli elanikke- juute teistest rahvastest, et nad pole unustanud ja ei unusta kunagi ajaloolist ülekohut. Iisrael on välja nõudnud näiteks kõikvõimaikud kahjud juutide hävitamise eest teises ilmasõjas.

Eesti seevastu on argpüksi kombel tõmmanud saba jalge vahele ja ei nõua mitte kelleltki mitte kui midagi. Kuigi juba Lennart Meri ütles, et okupatsiooni kahju Eestile oli miljon sündimata eestlast. Et olla nagu Iisrael, tuleb oma õiguste eest võidelda sama südilt ja järjekindlalt nagu Iisrael. Ning mitte kunagi unustada eesti rahva kallal toime pandud ülekohut.

Lisaks Venemaale saaks Eesti nõuda välja okupatsioonikahju ka Saksamaalt, see ei tohiks ometi olla keeruline.

EKRE on teinud huvitava tähelepaneku: Venemaa okupeerib jätkuvalt NATO riiki

Kuu aega tagasi esines välisminister Marina Kaljurand Riigikogus välispoliitika teemal, kus muu hulgas märkis, et Eesti valitsus on loobunud Tartu rahulepingu tunnustamisest ning Venemaalt okupatsioonikahjude nõudmisest. See on üksikute valitsuse liikmete otsus, Riigikogult pole selleks mandaati saadud. Kuivõrd Eesti Vabariik taastati ajaloolise järjepidevuse alusel, siis on Tartu rahuleping jätkuvalt jõus. Seda on korduvalt kinnitatud, see kirjutati sisse isegi Eesti-Vene piirilepingu preambulasse. Tartu rahulepingu järgsete piiride järgi on osa Eestist jätkuvalt okupeeritud. Ja kuivõrd Eesti on NATO liige, siis okupeerib Venemaa NATO riiki.

Valitsuse tegevus tundub praegust välispoliitilist olukorda arvestades pehmelt öeldes kummaline. Et Krimmi ja Ida-Ukraina okupeerimist taunime, aga omaenda riigi okupeerimise koha pealt pigistame silma kinni??? Ja loobume igasugustest okupatsioonikahjudest, kui okupatsiooni hind, nagu ütles kunagi Lennart Meri, oli miljon sündimata eestlast.

Miks valitsuse liikmed nõnda riigireeturlikult käituvad? Kas nad on kellegi poolt kinni makstud?

Olukord nagu esimese ilmasõja eelõhtul: EL võimetu tegelema migrandikriisiga, Britid astuvad EList välja

Väljavõte Daily Maili veebist.

Euroopa Liidu president Donald Tusk nimetas tänast olukorda Euroopas nagu oli esimese ilmasõja eelõhtul, kirjutab Briti väljaanne Daily Mail. Nimelt ei suuda Euroopa Liit toime tulla üha paisuva migrandikriisiga, mistõttu mitmed riigid eesotsas Inglismaaga tahavad Euroopa Liidust välja astuda. Itaalia peaminister Matteo Renzi võrdles praegust olukorda Euroopas Titanicu hukkumisega, kus orkester mängis lõpuni, vihjates asjaolule, et Brüsselis tehakse hullu olukorra peale jätkuvalt head nägu.

Suurem migrantide laine alles ees: uuring näitab, et Euroopasse on oodata veel 3 miljonit migranti

Väljavõte Daily Maili veebist.

Briti uuringuasutuse MigrationWatch värske uuringu andmetel ei suuda Euroopa juba praegu tulla toime juba saabunud 1,27 miljoni migrandiga, kui Euroopat ootab ees lähema aasta jooksul veel ligi kolm korda rohkem, ligi 3 miljonit migranti.

Aasta esimese kuue nädalaga on Euroopasse juba saabunud 76 000 inimest, mis on sama ajaga kümme korda suurem kogus kui möödunud aastal. Põhiliselt on tulijad pärit Süüriast, Afganistanist ja Iraagist. Valdav enamus migrantidest saabub meritsi Kreekasse, väiksem kogus Itaaliasse.

Kreeka Kosi puhkusesaare elanikud tulid välja jahipüsside ja dünamiidiga, et võidelda saarele rajatava migrandilaagri vastu. Nad on mures, sest migrandid peletavad saarelt puhkajad kui peamise sissetulekuallika.

Videol on näha Süüriast Türgi piiri poole liikuvad migrandid:

Video näitab migrandi päästmist Türgi vetest

Video Daily Maili veebist.

Videos on näha, kuidas Türgi rannavalve päästab helikopteriga esmaspäeval Egeuse merel paadi külge klammerdunud migrandi. Paat oli teel Kreekasse Lesbose saarele ja selles oli algselt 34 inimest. 27 neist hukkus ja 6 on teadmata kadunud.

Itaalia rannavalve päästis samal ajal 23 Pakistani migranti Kreeka Kosi saare rannikult.

Rahvusvahelise Migratsiooni Organisatsiooni (IOM) andmetel on tänavuse aasta esimese 6 nädalaga Euroopasse saabunud 76 000 migranti. See tähendab keskmiselt päevas ligi 2000 inimest, mis on kümme korda suurem kogus kui eelmisel aastal. Hukkunud on aasta algusest ligi 400 migranti.

Facebook on huvitavam kui muu meedia

Olen Facebooki kasutaja olnud kümmekond aastat. Ma olin ilmselt üks esimesi kasutajaid Eestis, koos Delfi asutaja Allan Martinsoniga, Eestis kasutati siis põhiliselt suhtlusportaali Orkut (mõned küsivad, mis see veel on, aga oli selline, üsna popp asi) ja Rate (nooremate hulgas). Nüüd on kõik, nii noored kui vanad Facebookis.

Algul oli Facebook minu jaoks põhiliselt lihtsalt uudishimu objekt. Sest erinevalt USAst, kus Facebooki kaudu otsisid end üles endised klassi- ja koolikaaslased, oli Eestis selle kasutamine juhuslik. Ma tunnistan, midagi põnevat seal esialgu polnud.

Hiljem, kui Facebook Eestis üsna popiks sai, umbes viis aastat tagasi, oli see juba midagi enamat kui koolikaaslaste üles otsimise veeb. Seal oli tekkinud grupid ja kogukonnad, ja seda mitte koolitee, vaid ühiste huvide, elukoha jms pinnalt. Nii nagu päris elus. Facebooki peegeldas päris elu, oli nagu päris elu veebis. Facebook on osanud seda teha kõige paremini, palju paremini kui vana traditsiooniline meedia. Seetõttu on Facebooki saatnud enneolematu elu.

Täna võib Facebookis üles leida mitte üksnes koolikaaslase, vaid ükskõik kelle, näiteks inimese, kellega eile teises maailma otsas tänaval juhuslikult kohtusid. Facebookis liigub tohutult infot. Ma pole ise Facebooki suurem panustaja, aga mulle meeldib sealt asju lugeda. Mis seal salata, Facebookis liigub rohkem infot kui mistahes meedia kanalites. See kehtib eriti Eesti kohta, kus meedia on nõrk ja kallutatud ning muutunud liiga meelelahutuslikuks. Seejuures on Facebookis info enamasti otseallikast, ilma vahendaja-poolsete täiendusteta. Ning mis peamine, Facebook on muutunud mitte ainult info tootmise, vaid selle analüüsimise ja selekteerimise kohaks. Kasutajad, kes on su sõbrad, kel on sinuga ühised huvid ja taust aitavad sul infot selekteerida tänapäeva tohutust infohulgast. Nad teevad seda oma nime all ja paremini kui mistahes muu meedia, ja otsekui minu jaoks. Täiesti tasuta. Mis mulle väga meeldib. Ja, ausõna, endale olulise info hankimiseks polegi muud meediat enam vaja, ei ajalehti, televisiooni ega raadiot. Piisab Facebookist. Muide, nii kummaline kui see ka pole, meedia hangib juba ise infot Facebookist.

Kas te teate, et internet alustas USAs juba 1983. aastal? Aga sel oli vähe kasutajaid, kuni inglane Tim Berners-Lee leiutas 1993. aastal Šveitsis aadressisüsteemi world wide web ning ameeriklane Marc Andreessen rajas sellele aasta hiljem brauseri Netscape Navigator. Sellest sai alguse interneti plahvatuslik areng, mispeale Microsofti looja Bill Gates ennustas, et paberil ajalehed kaovad ära. Ent ajalehed püsisid, kuni tuli Facebook. Täna on löögi all kogu ajakirjandus. Enne iPhone'i tulekut oli Nokia nutitelefone tootnud kümme aastat, aga ilma erilise eduta. Nii nagu iPhone tappis Nokia, tapab Facebook klassikalise ajakirjanduse. See juhtub üsna ruttu ja sinna pole enam midagi parata.

Kes on EKRE presidendikandidaat?

Väljavõte Õhtulehe veebist.

EKRE üks juhte Martin Helme kilkab küll, et varsti minnakse toetuse poolest mööda Reformierakonnast, mis ilmselt ka juhtub, aga ometi on küsimus, kes on EKRE presidendikandidaat. Ega ometi mitte Marina Kaljurand, see väidetavalt kõikse popim kandidaat, kelle üks põhiteese on Tartu rahulepingust lahtiütlemine.

EKRE peaks lõpuks välja tulema oma kandidaadiga, nii nagu oli enne sõda rahva kandidaat Artur Sirk, kel oli mitu korda suurem toetus kui vanal tursal Konstantin Pätsil. Tookord õnnestus Kostjal riigis diktatuur kehtestada ja oma rivaal hukata, täna oleks selline võimu avantüür palju keerulisem. Sestap pole mõtet karta. Täna on poliitikute vastutus rahva ees niisama suur kui pöördelisel ajal möödunud sajandi keskel. Sirk kui rahvamees poleks kunagi rahvalt relvi kokku korjanud, Venemaaga baaside lepingut sõlminud ja riiki kandikul vaenlasele üle andnud, Eesti oleks koos Soomega jäänud pärast sõda iseseisvaks, võibolla oleks kaotatud Narva-tagune ja Petserimaa, aga need on nagunii läinud. Eesti rahvaarv oleks täna olnud üle 2 miljoni ja palgad 3-4 korda kõrgamad.

Lapsi trukitakse igasse auku- tänane reaalsus Eestis

Kaur Kenderi teos Untitled 12 võib olla tülgastav ja rõve, aga sama tülgastav ja rõve on täna tegelikult laste olukord Eestis. Selles mõttes Kenderile 12 points- realistliku olukirjelduse eest. Olgem ausad, ühiskonna kõige nõrgemaid trukitakse igasse auku. Ja seda iga päev. Ja seda riigi poolt, kes peaks lapsi kaistma. Saatuse irooniana on seesama riik, kes tegelikult lastest ei hooli kaevanud Kenderi kohtusse väitega, et sellega kaitstakse lapsi. Et siis laste kaitseks pannakse vangi kirjanik, kolme lapse isa. Et julges väljendada oma tundeid?

Ma ei räägi siin laste kadumise juhtumitest, mida politsei ei suuda ega suuda lahendada. Võrdluseks, peaministri sõnadega ähvardaja leitakse kasvõi maa alt üles. Küsimus on lihtsalt tahtmises. Ja suhtumises. Lastesse suhtutakse Eestis kui nartsu. Miks? Esiteks seepärast, et Eestis valitseb tugevama, võitja kultus ja laps ei ole tugev ega võitja (kui ta just x-mängudelt esikohta ei too). Teiseks ei käi lapsed valimas ja ei too hääli, mis on ainus valuuta, mis paneb poliitikuid tänapäeva Eestis inimeste peale mõtlema. Laps valimas ei käi, järelikult pole inimene.

Olgem ausad, laste peale ei mõtle Eestis mitte keegi. Isegi mitte lastekaitse ühingud, vastasel korral poleks Eestis nälgivaid ja allpool vaesuspiiri elavaid lapsi. Poleks lapsi, kes ei näe nädalate, kuude, isegi aastate viisi oma vanemaid. Poleks lapsi, kel puuduvad võimalused huviharidusega tegelemiseks, kel pole kodus internetti, kes peavad taluma kodust vägivalda ja kel kulub pool päeva kooli mineku ja sealt tuleku peale. Eestis on sadu, võibolla isegi tuhandeid lapsi, kes peavad käima külmaga välikäimlas, kel puudub kodus soe kraanivesi hommikul hammaste pesemiseks. Kes peavad minema päevast päeva magama tühja kõhuga.

Eestis kulutatakse tohutult ühiskondlikku ressurssi, et korjata teede äärest ja metsa alt kokku iga viimane kui plastikust pudelike, samal ajal pigistatakse silmad kinni kõige valusamal teemal- laste olukorra koha pealt. Lapsed ei avalda valjult meelt, nad ei kurda, neid ei võetakski kuulda tänapäeva Eestis, kus pööratakse suuremat tähelepanu kaubanduskeskustele ja autodele kui lastele. Teeme Ära kampaania oleks pidanud alguse saama lastest, et igal lapsel oleks soe kodu ja täis kõht. Kvaliteetne toit, mitte makaronid ketšupiga. See on esmane, millest tuleb alustada, mitte metsa all vedelevad autokummid. Aga lastega ei tegeleta, sest see teema pole seksikas, see ei müü, see on liialt valus. Seda ei taheta omale tunnistada, see on nagu koonduslaager, mida totalitaarsed režiimid on püüdnud iga hinnaga varjata. Eesti on omamoodi laager, kus piinatakse päevast päeva kõige nõrgemaid- lapsi.

Ma ei taha kaitsta Kenderit seaduse ees, mis ütleb, et lapspornot ei tohi luua ega levitada. Ma ei oleks ise laste isana kunagi midagi säärast teinud. Võibolla tegi Kender seda edevusest, võibolla ahnusest, võibolla ülbusest, võibolla lihtsalt tuli vaim peale. Aga üht ma julgen küll öelda- Eestis on laste olukord hullem porno kui on kirjeldatud teoses Untitled 12.